Archive:Tööhõive – aastastatistika

Andmed 2020. aasta aprilli seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: september 2021.

This Statistics Explained article has been archived on 10 June 2021, for updated data see Employment - annual statistics.

Highlights

EL 27 tööhõive määr saavutas 20–64aastaste isikute puhul 2019. aastal oma kõrgeima taseme pärast 2005. aastat, tõustes 73,1 %ni.

EL 27 tasandil on erinevused meeste ja naiste tööhõives alates 2005. aastast pidevalt vähenenud, kuid meeste tööhõive määr oli 2019. aastal endiselt 11,7 protsendipunkti kõrgem kui naiste oma.

Graafik 1. Tööhõive (kogutööhõive, naised, mehed, noored ja eakad), 2005–2019
(% 20–64aastastest elanikest)
Allikas: Eurostat

Selles artiklis esitatakse kõige värskem Euroopa Liidu (EL) tööhõive statistika, tuginedes ELi tööjõu-uuringule. Üldiselt toob tööhõivestatistika esile märkimisväärsed lahknevused eri soost, eri vanuses ja erineva haridustasemega inimeste vahel. Suured tööturuga seotud lahknevused esinevad ka ELi liikmesriikide vahel.

Tuleks arvesse võtta, et graafikutes toodud ja selles artiklis esitatud arvud ja määrad võivad mõnel juhul erineda, kuna lähteandmeid vaadatakse pidevalt üle: graafikud viitavad kõige värskematele andmetele (nagu näha Eurostati andmebaasi osas Employment and unemployment (Labour Force Survey)) (inglise keeles), samal ajal kui tekstis viidatakse 2020. aasta aprillist pärit andmetele.

Full article

Kõrgeim tööhõive määr pärast 2005. aastat

2019. aastal oli EL 27 20–64aastaste tööhõive määr ELi tööjõu-uuringu kohaselt 73,1 %. See on kõige kõrgem ELis registreeritud aasta keskmine määr. Selle keskmise taga võib siiski leida suuri erinevusi riikide vahel (vt kaart 1 ja graafik 1). Rootsis on seni kõrgeim tööhõive määr ELis: 82,1 %. Tööhõive määr on sama kõrge ka EFTA riikides Islandil (85,9 %) ja Šveitsis (82,9 %).

Kaart 1. Tööhõive määr, 20–64aastased, 2019
(%)
Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)

Euroopa Ülemkogu võttis 2010. aastal vastu strateegia „Euroopa 2020“. Strateegia eesmärk oli tugevdada ELi majandust ja valmistuda järgmisel aastakümnel ees ootavateks probleemideks. Üks strateegia ELi tasandi põhieesmärke oli tõsta 20–64aastaste vanuserühma tööhõive määr 2020. aastaks vähemalt 75 %-ni.

Kuigi EL 27 tervikuna ei olnud seda eesmärki 2019. aastaks veel saavutanud, olid 17 ELi liikmesriiki jõudnud strateegias „Euroopa 2020“ seatud eesmärgini või isegi ületanud selle. Sellised riigid on kolm Põhjamaade hulka kuuluvat liikmesriiki (Rootsi, Taani ja Soome), kolm Balti liikmesriiki (Eesti, Leedu ja Läti) ning Madalmaad, Saksamaa, Tšehhi, Sloveenia, Portugal, Küpros, Ungari, Malta, Iirimaa, Austria ja Bulgaaria (vt kaart 1). Ühendkuningriigis ning Islandil, Šveitsis ja Norras oli tööhõive määr samuti kõrge, ulatudes üle 75 %. Skaala teises otsas oli tööhõive määr ELi eesmärgist väga kaugel: see jäi alla 70 % Horvaatias, Itaalias, Hispaanias ja Kreekas, kusjuures viimases registreeriti kõige madalam tööhõive määr (61.2 %). Kandidaatriikides Montenegros, Põhja-Makedoonias, Serbias ja Türgis oli tööhõive määr 65 % või alla selle.

Graafik 1. Tööhõive (kogutööhõive, naised, mehed, noored ja eakad), 2005–2019
(% 20–64aastastest elanikest)
Allikas: Eurostat (lfsi_emp_a)

Aastatel 2005–2019 suurenes EL 27s tööhõive määr kõigi 20–64aastaste hulgas 6,3 protsendipunkti, 66,8 %-st 73,1 %-ni. Tööturu olukord on viimastel aastatel riikides siiski väga erinev olnud. Tööhõive määr suurenes eespool nimetatud ajavahemikus kõikides riikides, v.a Kreekas (–3,2 protsendipunkti). Kõiges suurem tööhõive määra tõus registreeriti Maltal (19,8 protsendipunkti: 57,4 %-st 77,2 %-ni) ja Poolas (14,7 protsendipunkti: 58,3 %-st 73,0 %-ni).

Naiste tööhõive määr tõuseb pidevalt

Kõigis ELi 27 liikmesriigis oli meeste tööhõive määr 2019. aastal kõrgem kui naiste oma. Samamoodi oli see kogu ajavahemiku 2005–2019 vältel, v.a kaks erandit: Läti 2010. aastal ning Leedu 2009. ja 2010. aastal. Meeste ja naiste tööhõive määra muutumine oli aastatel 2005–2019 siiski erinev (vt graafik 1, teine ja kolmas ikoon).

Alates 2005. aastast on naiste tööhõive määr tõusnud terves Euroopas, kerkides ELi tasandil 8,6 protsendipunkti. Aastatel 2005–2019 täheldati suurimat naiste tööhõive määra tõusu Maltal (31,9 protsendipunkti), Bulgaarias ja Poolas (mõlemas +13,6 protsendipunkti). 2019. aastal oli naiste tööhõive määr kõrgeim Rootsis (79,7 %), samal ajal kui madalaim naiste tööhõive määr registreeriti Itaalias (53,8 %) ja Kreekas (51,3 %).

Meeste tööhõive määra tõus seevastu oli aastatel 2005–2019 ELi tasandil väiksem (+3,9 protsendipunkti) kui naiste oma. Seitsmes ELi liikmesriigis meeste tööhõive määr isegi langes ning kõige nähtavamad olid muutused Kreekas (–8,0 protsendipunkti: 79,3 %-st 2005. aastal 71,3 %-ni 2019. aastal) ja Hispaanias (–5.8 protsendipunkti: 79,8 %-st 74,0 %-ni).

Erinevus meeste ja naiste tööhõive määras vähenes seega ELi tasandil 16,4 protsendipunktist 2005. aastal 11,7 protsendipunktini 2019. aastal. Sama suundumust täheldati kõigis ELi liikmesriikides, v.a Ungari, Poola, Eesti ja Rumeenia. Langus oli naiste tööhõive määra tõusu tõttu eriti suur Maltal (meeste ja naiste tööhõive määra erinevus muutus –24,9 protsendipunkti). Tööhõive määra erinevus vähenes oluliselt ka Hispaanias (–12,8 protsendipunkti) ja Luksemburgis (–11,9 protsendipunkti), kus põhjuseks oli nii meeste tööhõive määra langus kui ka naiste tööhõive määra tõus.

Eakate tööhõive suureneb, noorte tööhõive kipub vähenema

Kuigi noorte (15–24aastased) tööhõive määr on ELi tasandil aastatel 2005–2019 veidi tõusnud (+0,2 protsendipunkti), on peaaegu pooltes ELi liikmesriikidest (13 riiki) noorte tööhõive siiski vähenenud. Noorte tööhõive määra langus on eriti ilmne Iirimaal, Hispaanias, Kreekas, Taanis, Portugalis, Itaalias ja Küprosel. Teisest küljest on samal ajavahemikul eakate (55–64aastased) tööhõive määr üldiselt tõusnud, kusjuures Bulgaarias, Saksamaal, Slovakkias ja Madalmaades registreeriti suurim eakate tööhõive määra tõus (vt graafik 1, neljas ja viies ikoon).

Mida kõrgem haridustase, seda suurem tööhõive määr

Haridustase võib tööhõive määra märkimisväärselt mõjutada (vt graafik 2). Kõrgema taseme hariduse (keskeri- ja tehnikumiharidus keskhariduse baasil, bakalaureuse-, magistri- või doktorikraad või sellega võrdsustatud haridus) (ISCED tasemed 5–8) omandanud 20–64aastaste isikute tööhõive määr ELi tasandil oli 2019. aastal 84,8 %. See on palju kõrgem kui madalama taseme ehk põhikooli 1.–6. klassi või põhikooli 7.–9. klassi (ISCED tasemed 0–2) haridusega inimeste tööhõive määr, mis on 55,8 %. Kesktaseme hariduse ehk keskhariduse või kutsekeskhariduse või keskhariduse baasil antava kutsehariduse (ISCED tasemed 3–4) omandanud isikute tööhõive määr EL 27s jääb kahe eelmise määra vahele, tasemele 73,4 %. Need arvud võivad viidata sellele, et haridustaseme paranedes suureneb ka töö leidmise tõenäosus.

Peale selle, et madala haridustasemega inimestel on (nendest kolmest haridustasemerühmast) kõige väiksem tõenäosus tööd leida, mõjutas viimane kriis neid kõige rängemini: tööhõive määr langes selles rühmas 2007.–2013. aastal ELi tasandil 5,4 protsendipunkti. Keskmise või kõrgema haridustasemega inimeste tööhõive määr alanes 1,8 protsendipunkti (mõlema taseme puhul).

Graafik 2. Tööhõive määr haridustaseme alusel, 2005–2019
(% 20–64aastastest madala/keskmise/kõrgema haridustasemega elanikest)
Allikas: Eurostat

Graafik 2 näitab, kuivõrd oluline on haridustase töökoha saamise võimaluste suurendamisel. Näiteks Slovakkias oli madala haridustasemega isikute tööhõive määr 2019. aastal 36,1 %; see määr on palju madalam kui kesktaseme hariduse ja kõrgharidusega isikute tööhõive määr (vastavalt 75,6 % and 80,6 %). See on võrreldav olukorraga Horvaatias (tööhõive määr madala haridustaseme puhul 39,5 % ja kesktaseme hariduse puhul 66,6 %), Tšehhis (vastavalt 53,4 % ja 81,3 %), Bulgaarias (51,2 % ja 76,0 %) ja Poolas (44,6 % ja 69,2 %). Märkimisväärne on ka Prantsusmaa olukord, mille tööhõive määr on madalama, keskmise ja kõrgema haridustasemega isikute puhul vastavalt 51,7 %, 70,1 % ja 83,3 %, kui arvesse võetakse ka ülemeredepartemangusid. Ent kui ülemeredepartemangud välja jätta, on madalama, keskmise ja kõrgema haridustasemega isikute tööhõive määr vastavalt 52,5 %, 70,4 % ja 83,4 %. Erinevus Prantsuse emamaa (ilma ülemeredepartemangudeta) ja kogu Prantsusmaa (ülemeredepartemangudega) vahel muutub seega väiksemaks, kui haridustase tõuseb.

Tippspetsialistid moodustavad EL 27s suurima rühma

Elukutsete arvestuses (ISCO) moodustasid tippspetsialistid 2019. aastal EL 27s suurima rühma (joonise 1 vasak pool) osakaaluga 19,5 % palgatöötajatest. Järgnesid tehnikud ja keskastme spetsialistid (16,9 %) ning teenindus- ja müügitöötajad (16,3 %). Skaala teises otsas olid kaks kõige väiksemat elukutsete rühma: põllumajanduse, metsanduse (jahinduse) ja kalanduse oskustöölised (3,3 %) ning sõjaväelased (0,6 %).

Vaid elukutse arvesse võtmine annab siiski piiratud ettekujutuse palgatöötajate majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste tingimuste kohta. Sel põhjusel on võetud kasutusele laiem klassifikatsioon ESeG (European Socio-economic Groups). See ühendab elukutse tööalase seisundiga. Selle liigituse kohaselt olid tippspetsialistid 2019. aastal endiselt suurim elukutsete rühm EL 27s (19,4 % palgatöötajatest, joonise 1 parem pool), kuid nüüd järgnesid neile madalama positsiooniga töötajad (18,6 %) ja seejärel tööstuste oskustöölised (17,1 %).

Joonis 1. Tööga hõivatud isikud elukutsete ja sotsiaalmajanduslike rühmade kaupa, 20–64aastased, EL 27, 2019
(% kogutööhõivest)
Allikas: Eurostat (lfsa_egais) ja (lfsa_esega)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Tööhõivestatistika, joonis 1 (inglise keeles)

Andmete allikad

Allikas: Euroopa Liidu tööjõu-uuring (EU-LFS) on suurim Euroopa leibkondade valikuuring, mille abil saadakse kvartali- ja aastaülevaateid 15-aastaste ja vanemate inimeste tööturul osalemise ja tööturul mitteosalevate inimeste kohta. See hõlmab tavaleibkondade liikmeid. Uuringu tulemused ei hõlma sõjaväeteenistusse või asendusteenistusse värvatud ajateenijaid. ELi tööjõu-uuring keskendub samadele sihtpopulatsioonidele ja kasutab kõikides riikides samu mõisteid, mis tähendab, et tulemused on riikide vahel võrreldavad. ELi tööjõu-uuring on oluline teabeallikas olukorra ja suundumuste kohta riikide ja ELi tööturgudel. Igas kvartalis korraldatakse kõigis osalevates riikides ligikaudu 1,8 miljonit küsitlust, et saada statistilist teavet ligikaudu 100 muutuja kohta. Tänu teabe mitmekesisusele ja valimi suurele mahule on ELi tööjõu-uuring oluline allikas ka muule Euroopa tasandil kogutavale statistikale, näiteks haridus- või piirkondlikule statistikale.

Vaatlusperiood: aastatulemused saadakse nelja kvartali keskmise põhjal.

Ulatus: uuringu tulemused hõlmavad praegu kõiki Euroopa Liidu liikmesriike, Ühendkuningriiki, EFTA liikmesriike Islandi, Norrat ja Šveitsi, samuti kandidaatriike Montenegrot, Põhja-Makedooniat, Serbiat ja Türgit. Küprose puhul hõlmab uuring ainult Küprose Vabariigi valitsuse kontrollitavaid Küprose alasid.

Euroopa koondandmed: EL ja EL 27 viitavad 27 liikmesriigist koosnevale ELile. Kui mõne riigi andmed ei ole kättesaadavad, võetakse vastavate koondandmete arvutamisel arvesse sama riigi andmeid viimase kättesaadava ajavahemiku kohta. Sellised juhtumid tähistatakse vastavalt.

Mõisted: uuringus kasutatud mõistete puhul järgitakse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni suuniseid. Hõivatuks arvatakse 15aastaseid ja vanemaid tavaleibkondade liikmeid (16aastaseid ja vanemaid Hispaanias ja Itaalias, 15–74aastaseid Eestis, Lätis, Ungaris, Soomes, Rootsis, Norras ja Taanis ning 16–74aastaseid Islandil), kes on vaatlusnädala jooksul teinud vähemalt tund aega nädalas mingit tööd ja saanud selle eest töötasu, ettevõtjatulu või perekondlikku sissetulekut või kes ei ole töötanud, kuid kellel oli töökoht või ettevõtlustegevus, millest nad viibisid ajutiselt eemal näiteks haiguse, puhkuse, töövaidluse, hariduse omandamise või koolitusel osalemise tõttu.

Tööhõivet saab mõõta inimeste või töökohtade arvu alusel, täistööaja ekvivalendi või töötatud tundide alusel. Kõigis käesolevas artiklis esitatud hinnangutes kasutatakse inimeste arvu; ka tööhõive määra kohta esitatud teave põhineb hinnangulisel inimeste arvul. Tööhõivestatistikat esitatakse sageli tööhõive määradena, see võimaldab jätta arvesse võtmata riikide elanikkonna arvu muutumise aja jooksul ning hõlbustab eri suurusega riikide võrdlemist. Need määrad avaldatakse tavaliselt tööealise elanikkonna kohta, kelle hulka arvatakse üldjuhul 15–64aastased elanikud, kuigi Hispaanias, Ühendkuningriigis ja Islandil lähtutakse vanusevahemikust 16–64 eluaastat. 15–64aastaste vanuserühm on ka teiste rahvusvaheliste statistikaorganisatsioonide kasutatav standard (kuigi osa poliitikakujundajaid peab üha tähtsamaks vanusevahemikku 20–64 aastat, kuna üha suurem osa ELi rahvastikust jätkab õpinguid kolmanda taseme õppes).

Tööjõu-uuringu tööhõive mõiste erineb riiklikus rahvamajanduse arvepidamises kasutatavast tööhõive mõistest, sest viimane ei sea piiranguid vanusele ega leibkonna liigile, ning hõlmab ka SKPsse panustavat mitteresidentidest elanikkonda ning sõjaväeteenistusse või asendusteenistusse värvatud ajateenijaid.

Viis detailset tehnilist ja metodoloogilist teavet pakkuvat artiklit on kättesaadavad ülevaatlikul veebilehel ELi tööjõu-uuring.

Tuleb arvesse võtta, et Eurostat esitab aasta tööhõivemäära kohta kaks näitajate kogumit, mis teenivad erinevaid eesmärke ja mõnel juhul erinevad teineteisest:

1) põhinäitajad, mida korrigeeritakse sesoonselt. Need hõlmavad strateegia „Euroopa 2020“ peamisi näitajaid ja neid kasutatakse seega Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamise jälgimiseks (ELi ja liikmesriikide tasandil). Põhinäitajatel on vaid mõned jaotused ja tavaliselt käivad need 20–64aastaste vanuserühma kohta. Tuleb arvesse võtta, et Prantsusmaa kohta avaldatakse kaks andmeseeriat: üks, mis hõlmab ka ülemeredepartemangusid ja mida on koostatud alates 2003. aastast, ja teine Prantsuse emamaa kohta, mis ei sisalda ülemeredepartemangude andmeid ja mida on koostatud alates 1992. aastast. Viimast andmeseeriat hinnatakse strateegias „Euroopa 2020“ ning see sisaldub ka asjakohastes ELi ja euroala koondandmetes;

2) üksikasjalikud tulemused, mida sesoonselt ei korrigeerita. Neil on suur hulk jaotusi ja neid saab seetõttu kasutada põhjalikumaks analüüsiks. Prantsusmaa kohta avaldatakse vaid üks andmeseeria. See andmeseeria sisaldab andmeid Prantsuse emamaa kohta kuni 2013. aasta neljanda kvartalini ning alates 2014. aastast ka Prantsusmaa ülemeredepartemangude kohta.

Selles artiklis esitatud aastaandmed enamiku näitajate kohta pärinevad põhinäitajate andmekogumist.

Põhimõisted Mõned peamised tööhõive näitajad on ELi tööjõu-uuringu määratluse kohaselt järgmised:

töötaja on isik, kes töötab avalik-õigusliku või eraõigusliku tööandja juures ja saab selle eest hüvitist kas palga, tulemuspalga või mitterahalise tasuna; töötajate hulka arvatakse ka kutselised sõjaväelased;
füüsilisest isikust ettevõtja töötab oma ettevõttes, põllumajandusettevõttes või vabakutselisena oma kutsealal. Füüsilisest isikust ettevõtja loetakse vaatlusnädala jooksul töötanuks, kui ta vastab ühele järgmistest kriteeriumidest: ta töötab kasumi teenimise eesmärgil, kulutab aega ettevõtte tegevusele või asutab parasjagu ettevõtet;
täistööajaga ja osalise tööajaga töötamise eristus tehakse üldjuhul küsitletava spontaanse vastuse põhjal. Erandina kasutatakse Madalmaades ja Islandil piirmäära 35 tundi, Rootsis kasutatakse piirmäära füüsilisest isikust ettevõtjate suhtes ning Norras küsitakse 32–36 tundi töötavate isikute käest, kas see on täistööajaga või osalise tööajaga ametikoht;
teist töökohta omavate töötajatena arvestatakse üksnes isikuid, kellel on samal ajal rohkem kui üks töökoht; kui inimene vahetab vaatlusnädalal töökohta, siis ei arvestata teda kahel kohal töötavate inimeste hulka;
töötaja töökoht on ajutine juhul, kui tööandja ja töötaja on kokku leppinud, et töötamise lõpp on kindlaks määratud objektiivsete tingimustega, näiteks kindla kuupäeva, ülesande lõpuleviimise või ajutiselt asendatava töötaja tööle naasmisega. Levinud on järgmised juhtumid: hooajatöid tegevad inimesed; tööhõiveagentuuri või töövahetuse kaudu palgatud tööjõud, kes renditakse kolmandale isikule konkreetse töö tegemiseks (välja arvatud juhul, kui on sõlmitud tähtajatu kirjalik tööleping); koolitusalaste erilepingutega töötajad.

Haridustase viitab omandatud haridustasemele, st kõrgeimale edukalt omandatud haridustasemele. Madal haridustase viitab ISCED tasemetele 0–2 (põhiharidusest madalam haridus, põhihariduse alumine ja ülemine aste), keskmine haridustase viitab ISCED tasemetele 3 ja 4 (teise taseme hariduse ülemine aste ja kutsekeskharidus või kutseharidus keskhariduse baasil) ning kõrgharidus viitab ISCED tasemetele 5–8 (kolmanda taseme haridus).

Klassifikatsioon European Socio-economic Groups (ESeG) on tuletatud klassifikatsioon, mis võimaldab rühmitada sarnaste majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste eripäradega isikuid terves Euroopa Liidus, tuginedes üksnes peamistele sotsiaalsetele muutujatele, et tagada mugav kasutamine kõigis võrreldavaid tulemusi andvates sotsiaaluuringutes. Kasutatakse järgmisi peamisi sotsiaalseid muutujaid: „ILO ametiseisund“, „tööalane seisund“, „ametikoht“ (ISCO-08 alusel) ja „hõiveseisund isiku hinnangul“. Üksikasjalik klassifikatsioon ja selgitavad märkused on esitatud järgmisel aadressil: ESeG veebileht Eurostati klassifikaatorite serveris RAMON.

Taust

Tööhõivestatistikat saab kasutada mitmesuguste analüüside koostamiseks, sealhulgas makromajanduslike näitajate (tööjõud kui tootmistegur), tööviljakuse või konkurentsivõime uurimiseks. Sellist statistikat võib kasutada ka mitmesuguste üksikisiku tööhõiveolukorraga seotud sotsiaalsete ja käitumuslike aspektide uurimiseks, näiteks vähemuste sotsiaalne integratsioon või tööhõive kui leibkonna sissetulekuallikas.

Tööhõive on nii struktuurne kui ka lühiajaline näitaja. Struktuurse näitajana võib see heita valgust tööturgude struktuurile ja majandussüsteemidele, sest seda mõõdetakse tööjõu pakkumise ja nõudluse tasakaalu või tööhõive kvaliteedi kaudu. Lühiajalise näitajana järgib tööhõive majandustsüklit. Siiski on see näitaja selles osas piiratud ning tööhõivet nimetatakse sageli mahajäävaks näitajaks.

Tööhõivestatistika on ELi mitme poliitikavaldkonna keskmes. Euroopa tööhõivestrateegiale pandi alus tööhõivealasel tippkohtumisel 1997. aasta novembris Luxembourgis ning seda muudeti 2005. aastal, et viia ELi tööhõivestrateegia rohkem kooskõlla muudetud Lissaboni eesmärkidega. 2008. aasta juulis ajakohastati tööhõivesuuniseid aastateks 2008–2010. 2010. aasta märtsis tegi Euroopa Komisjon ettepaneku algatada aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020“. Strateegia võeti ametlikult vastu 2010. aasta juunis. Euroopa Ülemkogu leppis kokku viies peamises eesmärgis, millest esimene oli tõsta 20–64aastaste naiste ja meeste tööhõive määr 2020. aastaks 75 %-ni. ELi liikmesriigid võivad neile peamistele eesmärkidele tuginedes seada riiklikke eesmärke ning koostada riiklikke reformikavasid, mis sisaldavad meetmeid, mida nad kavatsevad strateegia elluviimiseks võtta. Kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020“ soodustatakse Euroopa tööhõivestrateegiaga selliste meetmete võtmist, mille abil saavutatakse 2020. aastaks kolm järgmist põhieesmärki:

– 75 % 20–64aastastest inimestest on tööga hõivatud;
– haridussüsteemist välja langejate osakaal jääb alla 10 % ja vähemalt 40 % 30–34aastastest on omandanud kõrghariduse;
– vähemalt 20 miljoni võrra vähem inimesi elab vaesuses ja sotsiaalses tõrjutuses või selle riskiga.

Tulenevalt finants- ja majanduskriisist taastumise aeglasest tempost ja kuhjuvatest tõenditest suureneva töötuse kohta esitas Euroopa Komisjon 18. aprillil 2012 mitu ettepanekut, mis sisaldasid tööhõivepaketti koondatud meetmeid töökohtade loomise hoogustamiseks. Nende ettepanekute eesmärk on muu hulgas toetada töökohtade loomist nõudluse poolelt ning nendes esitatakse võimalused, kuidas liikmesriigid saaksid soodustada inimeste töölevõtmist tööjõumaksude vähendamise või idufirmade toetamise kaudu. Lisaks soovitakse ettepanekutega kindlaks määrata need majandusvaldkonnad, kus on suur töökohtade loomise potentsiaal, näiteks rohemajandus, tervishoiuteenused ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia.

Mitmes ELi liikmesriigis esineva noorte suure ja endiselt suureneva töötuse tingimustes tegi Euroopa Komisjon 2012. aasta detsembris ettepaneku noorte tööhõivepaketi (COM(2012) 727 final) kohta. Selle paketi puhul on tegemist laiemas tööhõivepaketis noortele suunatud meetmete järelmeetmetega ning see hõlmab mitut ettepanekut, sealhulgas järgmisi:

kõik alla 25aastased noored peaksid saama kvaliteetse töö-, täiendusõppe-, väljaõppe- või praktikapakkumise nelja kuu jooksul pärast ametlike õpingute lõpetamist või töötuks jäämist (noortegarantii);
konsulteerimine Euroopa sotsiaalpartneritega praktika kvaliteediraamistiku teemal, mille eesmärk on anda noortele võimalus omandada turvalistes tingimustes kvaliteetne töökogemus;
Euroopa Õpipoisiõppe Liit, et parandada õpipoisiõppe kvaliteeti ja pakkumist ning selgitada välja, kuidas vähendada takistusi noorte liikuvusele.

Jõupingutused noorte töötuse vähendamiseks jätkusid 2013. aastal, kui Euroopa Komisjon tutvustas noorte tööhõive algatust (COM(2013) 144 final), mille eesmärk oli tõhustada ja kiirendada noorte tööhõivepaketis kirjeldatud meetmeid. Sellega püüti toetada eeskätt mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori piirkondades, kus noorte töötuse määr ulatub üle 25 %. Algatusele järgnes teatis „Koostöö Euroopa noorte heaks. Meetmed noorte töötuse vähendamiseks“ (COM(2013) 447 final), millega püütakse kiirendada noortegarantii rakendamist ning toetada ELi liikmesriike ja ettevõtteid, et neil oleks võimalik rohkem noori värvata.

2014. aastal ametisse astunud volinike kolleegiumi üks prioriteete on keskendumine töökohtade loomisele, majanduskasvule ja investeeringutele, et vähendada reguleerimist ning kasutada olemasolevaid rahalisi vahendeid ja avaliku sektori vahendeid nutikamalt. 2015. aasta veebruaris avaldas Euroopa Komisjon mitu riigiaruannet, milles analüüsitakse ELi liikmesriikide majanduspoliitikat ning esitatakse teavet ELi liikmesriikide prioriteetide kohta eeloleval aastal majanduskasvu ja töökohtade loomise soodustamiseks. Samas kuus tegi Euroopa Komisjon ka ettepaneku eraldada noorte tööhõive algatuse vahenditest 2015. aastal 1 miljard eurot, et suurendada liikmesriikidele noorte tööhõive määra suurendamiseks tehtavaid eelmakseid kuni 30 korda ja aidata kuni 650 000 noorel inimesel tööd leida.

2016. aasta juunis võttis Euroopa Komisjon vastu Euroopa oskuste tegevuskava (COM(2016) 381/2) pealkirjaga „Koostöö inimkapitali tugevdamiseks ning töölesobivuse ja konkurentsivõime suurendamiseks“. Selle eesmärk on tagada, et inimesed omandaksid oskuseid, mida neil on vaja praegu ja tulevikus, et suurendada inimeste töölesobivust ning konkurentsivõimet ja majanduskasvu kogu ELis.

Hiljem, 17. novembril 2017 allkirjastasid Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon Euroopa sotsiaalõiguste samba raamistiku. Tööhõive- ja sotsiaalpoliitika on peamised huvipakkuvad valdkonnad Euroopa sotsiaalõiguste sambas, mis annab kodanikele uued ja tõhusamad õigused. Sellel on kolm põhikategooriat: 1) võrdsed võimalused ja juurdepääs tööturule, 2) õiglased töötingimused ning 3) sotsiaalkaitse ja kaasatus. Eeskätt tänapäevane paindlikum töökorraldus võimaldab eelkõige noortel leida uusi töövõimalusi, kuid võib samas tekitada uut laadi ebakindlust ja ebavõrdsust. Õiglasema Euroopa loomine ja sotsiaalse mõõtme tugevdamine on komisjoni üks prioriteet. Euroopa sotsiaalõiguste samba juurde kuulub nn sotsiaalnäitajate tulemustabel, mille abil jälgitakse samba rakendamist suundumuste ja saavutuste seire kaudu 12 valdkonnas kõigis ELi riikides ning kogutakse teavet majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta jaoks. Tulemustabelit kasutatakse ka selleks, et hinnata liikumist sotsiaalvaldkonna „AAA-reitingu“ poole ELis tervikuna.