Archive:SKP piirkondlikul tasandil

This Statistics Explained article is outdated and has been archived - for recent articles on regions and cities see here.

Andmed seisuga märts 2016. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, põhitabelid ja andmebaas. Artikli planeeritud ajakohastamine: november 2017.

Interaktiivseid kaarte saab vaadata aadressil Eurostat’s Statistical Atlas (kasutusjuhend asub aadressil user manual (inglise keeles)).

Kaart 1. Sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta EL 28 keskmise suhtes, väljendatud ostujõu standardis (PPS), NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2014 (¹)
(% EL 28 keskmisest, EL 28 = 100)
Allikas: Eurostat (nama_10r_2gdp) ja (nama_10_pc)

Joonis 1. Sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta EL 28 keskmise suhtes, väljendatud ostujõu standardis (PPS), NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2014
(% EL 28 keskmisest, EL 28 = 100)
Allikas: Eurostat (nama_10r_2gdp) ja (nama_10_pc)

Kaart 2. Elaniku kohta arvestatud sisemajanduse koguprodukti (SKP) muutus EL 28 keskmise suhtes, väljendatud ostujõu standardis (PPS), NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2008–2014 (¹)
(2014. ja 2008. aasta vahe protsendipunktides)
Allikas: Eurostat (nama_10r_2gdp) ja (nama_10_pc)

Kaart 3. Kogulisandväärtus tööga hõivatud isiku kohta EL 28 keskmise suhtes NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2014 (¹)
(% EL 28 keskmisest, EL 28 = 100)
Allikas: Eurostat (nama_10r_3gva), (nama_10r_3empers), (nama_10_a10) ja (nama_10_a10_e)

Kaart 4. Tavaleibkondade esmane tulu rahvaarvu suhtes NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2013
(ostujõu tarbimisstandardis (PPCS) elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (nama_10r_2hhinc)

Joonis 2. Tavaleibkondade netosissetulek rahvaarvu suhtes NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2013 (¹)
(ostujõu tarbimisstandardis (PPCS) elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (nama_10r_2hhinc)

Kaart 5. Tavaleibkondade netosissetuleku muutus rahvaarvu suhtes NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes, 2008–2013 (¹)
(2008. ja 2013. aasta vahe kokku ostujõu tarbimisstandardis (PPCS) elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (nama_10r_2hhinc)

Käesolev artikkel on osa statistiliste artiklite kogumikust, mille aluseks on Eurostati piirkondlik aastaraamat. Selles kasutatakse rahvamajanduse arvepidamise piirkondlikke näitajaid, et analüüsida Euroopa Liidu (EL) majanduses toimunud muutusi: esimese jaotise aluseks on sisemajanduse koguprodukt (SKP), majandusarengu ja -kasvu mõõtmiseks kasutatav põhiline koondnäitaja; teises jaotises esitatakse tööviljakuse (siin kasutatud määratluse kohaselt kogulisandväärtus tööga hõivatud isiku kohta) lühianalüüs; artikkel lõppeb tavaleibkondade sissetuleku ja netosissetuleku piirkondliku analüüsiga.

Regionaalset arvepidamist kasutatakse ELi ühtekuuluvuspoliitika kulude jaotuse otsustamiseks. Ühtekuuluvuspoliitikat rakendatakse kõigis ELi piirkondades, kuid enamik struktuurifondide vahendeid suunatakse neisse NUTS 2. tasandi piirkondadesse, mille SKP elaniku kohta on alla 75 % EL 28 keskmisest. Ühtekuuluvusfondi vahendite jagamise alus on praegu keskmine SKP elaniku kohta kolmeaastasel perioodil 2007–2009, kusjuures 2016. aastal vaadatakse ühtekuuluvusfondi vahendite jaotus läbi ning tõenäoliselt tehakse süsteemis teatavaid muudatusi – lisateavet on esitatud regionaalpoliitikat ja strateegiat „Euroopa 2020” käsitlevas artiklis.

Peamised statistilised näitajad

EL 28 SKP suuruseks turuhindades hinnati 2014. aastal 14,0 triljonit eurot, mis võrdub keskmiselt 27 500 ostujõu standardi (PPS) ühikuga elaniku kohta.

SKP elaniku kohta piirkondlikul tasandil

Kaardil 1 on näidatud NUTS 2. tasandi piirkondade SKP elaniku kohta 2014. aastal, kus iga piirkonna näitaja on esmalt arvutatud ostujõu standardi alusel ja seejärel esitatud protsendina EL 28 keskmisest (mis on võrdsustatud 100 %). Seega on kujutatud nii suhteliselt rikkaid piirkondi (sinise värviga), kus SKP elaniku kohta ületas EL 28 keskmist, kui ka suhteliselt vaeseid piirkondi (lilla värviga); ostujõu standard võimaldab võrrelda ostujõudu eri vääringuid kasutavate ja erineva hinnatasemega ELi liikmesriikide piirkondade vahel. Kaardilt ilmneb selge lõhe ida ja lääne vahel. Siiski on see erinevus väiksem kui veidi üle kümnekonna aasta varem – kui ELi ajaloo kõige suurema laienemise käigus ühines sellega kümme uut liikmesriiki – ning see on tingitud põhiliselt kahest asjaolust:

järkjärguline majanduslik lähenemine, mis on tingitud vähem arenenud piirkondade suhteliselt kiirest kasvust;
finants- ja majanduskriis, mis avaldas enamiku ELi liikmesriikide majanduslikele näitajatele suurt mõju.

Paljudes ELi idapoolsetes piirkondades, eriti pealinnapiirkondades, on SKP elaniku kohta (korrigeeritud vastavalt hinnatasemete erinevusele) tõepoolest tõusnud nii absoluutväärtuses kui ka EL 28 keskmise suhtes. Finants- ja majanduskriisi tagajärjel langes SKP elaniku kohta 2014. aastal alla EL 28 keskmist taset mitmes sellises NUTS 2. tasandi piirkonnas, kus see oli eelnevalt (2008. aastal) üle EL 28 keskmise taseme, nimelt neljas Ühendkuningriigi piirkonnas, kolmes Madalmaade piirkonnas, kahes piirkonnas Kreekas, Itaalias ja Soomes ning ühes piirkonnas Hispaanias, Sloveenias ja Rootsis, samuti Küprosel (käesoleval analüüsitasemel üks piirkond). Seevastu kolmes Saksamaa piirkonnas ning Prantsusmaal ja Poolas kummaski ühes piirkonnas oli SKP elaniku kohta 2008. aastal alla EL 28 keskmise, kuid tõusis 2014. aastal üle selle taseme.

Majandustegevus – SKP määratlemine

SKP on rahvamajanduse arvepidamise keskne näitaja, mis annab kokkuvõtliku ülevaate riigi või piirkonna majanduslikust seisust. Seda saab arvutada erinevate meetoditega: toodangumeetod, kulumeetod ja tulumeetod.

SKPd kasutatakse majanduslike näitajate ja tsüklite (nt majanduslangus, taastumine ja majandusbuum) analüüsimiseks. Võrreldavuse parandamiseks saab eri vääringutes kogutud andmed teisendada ühte vääringusse, näiteks eurodesse või dollaritesse. Siiski ei kajasta vahetuskursid kõiki riikide- või piirkondadevahelisi hinnatasemete erinevusi. Selle kompenseerimiseks võib SKP väärtust teisendada ümberarvestustegurite ehk ostujõu pariteetide (PPP) abil. Ostujõu pariteete (mitte turu vahetuskursse) kasutades teisendatakse kõnealused näitajad arvestuslikku ühisesse vääringusse, mida nimetatakse ostujõu standardiks (PPS); ostujõu standard võimaldab võrrelda ostujõudu eri vääringuid kasutavate ja erineva hinnatasemega ELi liikmesriikide piirkondade vahel.

Üldiselt avaldab ostujõu standardi aegridade kasutamine europõhiste aegridade asemel tasandavat mõju, sest neis piirkondades, kus SKP elaniku kohta on eurodes väga suur, on tavaliselt ka suhteliselt kõrge hinnatase (näiteks Pariisi või Londoni kesklinnas elamise kulud on üldiselt suuremad kui Bulgaaria või Rumeenia maapiirkondades elamise kulud).

ELi kõige kõrgem SKP elaniku kohta oli piirkonnas Inner London – West

Viies piirkonnas ületas SKP elaniku kohta 2014. aastal enam kui kahekordselt EL 28 keskmist taset: Inner London – West, Luxembourg (käesoleval analüüsitasemel üks piirkond), Région de Bruxelles-Capitale / Brussels Hoofdstedelijk Gewest, Hamburg ja Inner London – East. Kõigile viiele piirkonnale, kus elaniku kohta arvestatud SKP tase oli 2014. aastal suurim, oli iseloomulik tugevalt positiivne pendelrände saldo: paljud inimesed läbivad Kesk-Londonis tööl käimiseks iga päev pikki vahemaid; Région de Bruxelles-Capitale / Brussels Hoofdstedelijk Gewest on pindalalt suhteliselt väike (veidi üle 160 km²) ja tõmbab samuti ligi hulgaliselt pendelrändajaid ümbritsevatest piirkondadest. Kuigi absoluutväärtuses oli kõige rohkem Euroopa suurimaid linnu hõlmavatesse piirkondadesse suundunud riigisiseseid pendelrändajaid, oli teatavates piirkondades huvitaval kombel suhteliselt suur rahvusvaheliste pendelrändajate osakaal. Näiteks Luksemburgis käib suur osa inimestest tööl üle riigipiiri, tulles tööle naabruses asuvast Belgiast, Saksamaalt või Prantsusmaalt.

Lisateavet on esitatud pendelrände mustreid käsitlevas artiklis.

Kas mõõta jõukust ja sissetulekuid elu- või töökoha järgi?

Keskmine SKP elaniku kohta ei anna mingit ülevaadet rikkuse jaotumisest sama piirkonna eri rahvastikurühmade vahel ning ei võimalda mõõta piirkonna tavaleibkondadele tegelikult kätte jäävat sissetulekut, sest pendelrände tagajärjel võidakse töötaja panust SKPsse arvestada ühes piirkonnas (seal, kus ta töötab) ja tema leibkonna sissetulekuid teises piirkonnas (seal, kus ta elab).

Osutatud puudus saab eriti määravaks, kui piirkonna pendelrände saldo on tugevalt ühele või teisele poole kaldu. Piirkondades, kuhu saabub palju pendelrändajaid, on SKP elaniku kohta sageli äärmiselt kõrge (võrreldes ümbritsevate piirkondadega). See kehtib paljude ELi suurlinnapiirkondade, aga põhiliselt siiski pealinnade kohta. Kõnealuse anomaalia tõttu ei pruugi kõrge SKP elaniku kohta positiivse pendelrände saldoga piirkonnas veel tähendada, et samas piirkonnas elavate inimeste sissetulekud on samavõrd suured.

2014. aastal oli 276st teadaolevate andmetega NUTS 2. tasandi piirkonnast (kaetuse kohta vt kaart 1) umbes 15 % sellised, kus SKP elaniku kohta oli vähemalt 25 % üle EL 28 keskmise taseme; need on kujutatud kaardil kõige tumedamat tooni sinisega. Paljud nendest olid pealinnapiirkonnad või pealinnapiirkondade naabruses asuvad piirkonnad ning valdav enamus ülejäänutest moodustas kobara kaardi keskosas, mis hõlmas Lääne- ja Lõuna-Saksamaad, Lääne-Austriat, Põhja-Itaaliat ja Šveitsi. Ülejäänud piirkonnad olid Ålandi saarepiirkond Soomes, Groningen Madalmaades ja North Eastern Scotland Ühendkuningriigis – kaht viimast piirkonda seostatakse nafta- ja gaasitootmisega Põhjamerel. Kuigi Saksamaal oli kõige rohkem piirkondi, kus SKP elaniku kohta oli vähemalt 25 % kõrgem EL 28 keskmisest, ei olnud pealinn Berliin üks neist.

Peaaegu kõik 21 piirkonda, mille SKP elaniku kohta jäi alla poole EL 28 keskmisest, asuvad Ida-Euroopas

Ühtekuuluvusfondist saavad kõige rohkem vahendeid piirkonnad, mille keskmine SKP elaniku kohta on alla 75 % EL 28 keskmisest; neid piirkondi on kaardil 1 kujutatud tumelilla tooniga. Sellesse kategooriasse kuulus 2014. aastal 78 NUTS 2. tasandi piirkonda. Tuleb märkida, et programmiperioodi 2014–2020 rahastamisotsuste alus oli keskmine SKP elaniku kohta kolmeaastasel perioodil 2007–2009.

Peaaegu veerandis (21 piirkonda) neist 78 piirkonnast, kus SKP elaniku kohta oli suhteliselt madal, moodustas majanduslik tootlus elaniku kohta vähem kui pool EL 28 keskmisest. Nendest 21 piirkonnast 19 asuvad Ida-Euroopas ning jagunevad nelja liikmesriigi vahel: viis piirkonda Bulgaarias, Poolas ja Rumeenias ning neli piirkonda Ungaris. Kaks ülejäänud piirkonda olid Prantsusmaa Mayotte’i ülemerepiirkond ja Anatoliki Makedonia, Thraki Kreekas. ELi kõige madalam keskmine SKP elaniku kohta esines kahes Bulgaaria piirkonnas (Severozapaden ja Yuzhen tsentralen) ja Prantsusmaa Mayotte’i saarepiirkonnas – igaühes neist jäi majanduse koguprodukt elaniku kohta alla ühe kolmandiku EL 28 keskmisest.

Inner London – Westis oli SKP elaniku kohta 18 korda kõrgem kui Severozapadenis

2014. aastal oli Inner London – Westi keskmine SKP elaniku kohta (539 % EL 28 keskmisest) 18 korda kõrgem – võttes arvesse hinnatasemete erinevusi – kui Severozapadenis (Bulgaaria), mille SKP elaniku kohta oli kõige madalam (30 % EL 28 keskmisest).

Kõikides Norra piirkondades oli SKP elaniku kohta EL 28 keskmisest tasemest kõrgem

Kõikides mitme piirkonnaga ELi liikmesriikides oli vähemalt üks NUTS 2. tasandi piirkond, kus keskmine SKP elaniku kohta oli 2014. aastal alla EL 28 keskmist taset, kuid seda ei saa väita Norra 2. tasandi piirkondade kohta – kõigi seitsme piirkonna näitajad olid üle EL 28 keskmise. Vaid ühes käesoleval analüüsitasemel ühe piirkonnana käsitatavas ELi liikmesriigis oli SKP elaniku kohta üle EL 28 keskmise, nimelt Luksemburgis; sama kehtis ka Islandi ja Šveitsi kohta (viimase korral olid kättesaadavad üksnes riigi tasandi andmed).

Tšehhi Vabariigis, Iirimaal, Ungaris, Poolas, Portugalis, Rumeenias ja Slovakkias olid pealinnapiirkonnad ainsad piirkonnad, mille SKP elaniku kohta oli üle EL 28 keskmise. Bulgaaria, Kreeka, Horvaatia ja Sloveenia olid ainsad mitme piirkonnaga ELi liikmesriigid, kus kõigi NUTS 2. tasandi piirkondade keskmine SKP jäi alla EL 28 keskmist taset. Samuti jäi SKP elaniku kohta alla EL 28 keskmist ülejäänud viies liikmesriigis, mida käsitatakse käesoleval analüüsitasemel ühe piirkonnana: Balti riigid, Küpros ja Malta; sama kehtis endise Jugoslaavia Makedoonia vabariigi, Albaania ja Serbia kohta (viimase kahe korral olid kättesaadavad ainult riigi tasandi andmed).

Kõige kõrgem keskmine SKP elaniku kohta oli enamikus liikmesriikides pealinnapiirkonnas

Joonisel 1 on esitatud 2014. aastal elaniku kohta arvestatud SKP alternatiivne piirkondlik jaotus. Sellelt on näha, et enamikus mitme piirkonnaga ELi liikmesriikides oli keskmine SPK elaniku kohta kõige kõrgem enamasti pealinnapiirkonnas; ainsad erandid olid Saksamaa, Itaalia ja Madalmaad. Saksamaal oli keskmine SKP elaniku kohta kõige kõrgem Hamburgis ning Berliin oli ainus pealinnapiirkond, kus SKP elaniku kohta jäi alla oma riigi keskmist taset. Itaalia pealinnapiirkond Lazio oli elaniku kohta arvestatud SKP järgi Itaalia piirkondadest kuuendal kohal; ettepoole jäid põhjapoolsemad piirkonnad, millest kõige kõrgem tase registreeriti piirkonnas Provincia Autonoma di Bolzano/Bozen. Madalmaades ületas pealinnapiirkonna Noord-Holland keskmist SKP taset elaniku kohta üksnes Groningeni piirkonna näitaja.

Bulgaaria, Tšehhi Vabariigi, Taani, Iirimaa, Prantsusmaa, Horvaatia, Portugali, Sloveenia, Slovakkia ja Rootsi pealinnapiirkonnad olid nimetatud liikmesriikide ainsad piirkonnad, mille SKP elaniku kohta oli 2014. aastal üle riigi keskmise.

Enam kui kahe piirkonnaga ELi liikmesriikide analüüs näitab, et ühe riigi piires esinesid kõige suuremad erinevused rikkuse loomises piirkondade vahel Ühendkuningriigis, kus Inner London – Westi SKP elaniku kohta oli peaaegu kaheksa korda kõrgem kui piirkonnas West Wales and the Valleys. Suured erinevused esinesid ka Prantsusmaa, Rumeenia ja Slovakkia piirkondade SKPdes elaniku kohta. Seevastu Horvaatias, Sloveenias, Põhjamaadest liikmesriikides, Portugalis, Iirimaal, Madalmaades, Austrias, Hispaanias ja Kreekas oli rikkuse loomine suhteliselt ühtlaselt jaotunud. Üheski nendest ELi liikmesriikidest ei ületanud elaniku kohta arvestatud kõige kõrgema keskmise SKPga piirkonna tase elaniku kohta arvestatud kõige madalama keskmise SKPga piirkonna taset rohkem kui kaks korda ning sama kehtis ka Norra kohta.

Piirkondade majandusarengu ajas muutumise analüüs

Finants- ja majanduskriisi ajal saavutas EL 28 SKP elaniku kohta tipptaseme 2008. aastal, kui see oli 26 000 PPS-ühikut. 2009. aastal hakkas majandustegevus kiiresti vähenema ning keskmine SKP elaniku kohta ületas kriisieelse tipptaseme (vähesel määral) alles 2011. aastal. Elaniku kohta arvestatud SKP kasvu kiirus aeglustus 2012. aastal ja sama kehtis ka 2013. aasta kohta, kui SKP elaniku kohta oli keskmiselt 26 700 PPS-ühikut, ent 2014. aastal moodustas see juba 27 500 PPS-ühikut elaniku kohta.

SKP elaniku kohta kasvas kiiresti mitmes Poola, Saksamaa ja Austria piirkonnas ning Leedus ja Luksemburgis

Kaardil 2 on näha finants- ja majanduskriisi mõju, kuna sellel on esitatud NUTS 2. tasandi piirkondade 2008. ja 2014. aasta majanduslike näitajate piirkondlik võrdlus. Valdav enamik kiiresti kasvanud majandusega piirkondadest (tähistatud kõige tumedamat tooni sinisega) asub Poolas (7 sealsest 16 piirkonnast), Austrias (3 sealsest 9 piirkonnast), Saksamaal (12 sealsest 38 piirkonnast), Leedus ja Luksemburgis (käesoleval analüüsitasemel käsitatakse kumbagi neist ühe piirkonnana) ning SKP elaniku kohta (arvestatuna protsendina EL 28 keskmisest) kasvas enam kui 10 protsendipunkti ka järgmistes piirkondades: Nyugat-Dunántúl (Ungari), Sud-Est (Rumeenia), Bratislavský kraj (Slovakkia) ja Inner London – East.

TÄHELEPANU PIIRKONDADELE

Mazowieckie, Poola

Kõige kiirem kasv (väljendatuna elaniku kohta arvestatud SKP muutuses aastatel 2008–2014) registreeriti Mazowieckie piirkonnas (Poola pealinnapiirkond). Ühtlasi täheldati seal NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes kõige suuremat elaniku kohta arvestatud netosissetuleku kasvu aastatel 2008–2013.

©: skitterphoto.com

Aastatel 2008–2014 registreeriti NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes kõige kiirem majanduskasv EL 28 keskmisega võrreldes Poola Mazowieckie piirkonnas, mis hõlmab ka pealinna Varssavit. 2008. aastal oli Mazowieckie SKP elaniku kohta 17,1 % alla EL 28 keskmise, kuid 2014. aastaks oli see juba 8,4 % EL 28 keskmisest kõrgem.

Skaala teises otsas on kokku 38 piirkonda, mille SKP elaniku kohta langes aastatel 2008–2014 EL 28 keskmisega võrreldes vähemalt 10 protsendipunkti (seda näitab kaardil 2 kõige tumedam lilla toon). Finants- ja majanduskriis avaldas Kreeka ja Hispaania majandusele sügavat mõju – nendest piirkondadest asub 12 Kreekas ja 14 Hispaanias; siia kuuluvad ka Küpros (käesoleval analüüsitasemel üks piirkond), seitse piirkonda Itaalias (peamiselt põhjapoolsed piirkonnad), kaks Madalmaade piirkonda ning Soomest (pealinnapiirkond) ja Ühendkuningriigist (Bedfordshire and Hertfordshire) kummastki üks piirkond. Kõige kiirem majanduslangus võrreldes EL 28 keskmisega tabas aastatel 2008–2014 ELi NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes Kreeka piirkondi (Attiki, Notio Aigaio ja Ionia Nisia), mille SKP elaniku kohta langes EL 28 keskmisega võrreldes enam kui 26 protsendipunkti. Näiteks pealinnapiirkonnas Attiki oli see näitaja 2008. aastal 25,4 % üle EL 28 keskmise, kuid 2014. aastal 1,2 % alla EL 28 keskmise.

Piirkondade majanduslikele näitajatele näib avaldavat olulist mõju riikide majanduslik käekäik, kusjuures mitmes idapoolses liikmesriigis võis täheldada ulatuslikku majanduskasvu

Huvitava tähelepanekuna võib märkida, et vaatamata suurtele erinevustele teatavate ELi liikmesriikide piirkondade elaniku kohta arvestatud keskmise SKP vahel, kulgesid majandustegevuse muutused aastatel 2008–2014 suhteliselt ühtlase mustri järgi. Mitme piirkonnaga ELi liikmesriikide seas kasvas SKP elaniku kohta EL 28 keskmisest kiiremini Bulgaaria, Ungari, Poola, Rumeenia ja Slovakkia kõigis piirkondades, Belgia, Tšehhi Vabariigi ja Austria kõigis piirkondades peale pealinnapiirkonna ning Taani ja Saksamaa kõigis piirkondades peale ühe piirkonna (mis ei olnud pealinnapiirkond). Seevastu jäi elaniku kohta arvestatud keskmise SKP kasv alla EL 28 keskmist kõigis Kreeka, Hispaania, Horvaatia, Itaalia, Madalmaade, Sloveenia, Soome (välja arvatud Åland) ja Rootsi piirkondades (tavaliselt oli selle põhjuseks aeglane majanduskasv, mitte SKP absoluutväärtuse vähenemine). Iirimaa ühes piirkonnas kasvas elaniku kohta arvestatud SKP EL 28 keskmisest kiiremini ja teises aeglasemalt, samal ajal kui üksnes Prantsusmaal, Portugalis ja Ühendkuningriigis erinesid näitajad rohkem – enamikus piirkondades kasvas elaniku kohta arvestatud SKP EL 28 keskmisest aeglasemalt.

Tööviljakus

Regionaalse arvepidamise raames määratletakse tööviljakust kui kogulisandväärtust alushindades (eurodes) tööga hõivatud isiku kohta; kaardil 3 on kõnealune näitaja esitatud NUTS 2. tasandi piirkondade kohta 2014. aasta seisuga võrdluses EL 28 keskmisega. Piirkondade tööviljakuse mõõtmisel tuleks ideaaljuhul arvestada töötundide koguarvu (mitte vaid tööga hõivatud isikute arvu), kuid see näitaja on mitme ELi liikmesriigi puhul praegu puudulik.

TÄHELEPANU PIIRKONDADELE

Luxembourg, Luksemburg

2014. aastal oli Luxembourgil ELi NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes suurim kogulisandväärtus tööga hõivatud isiku kohta ning ka sealne tööviljakus oli EL 28 keskmisest kaks korda suurem. Ühtlasi oli Luxembourg elaniku kohta arvestatud SKP järgi piirkondadest teisel kohal (esimesel kohal oli Inner London – West). Meeles tuleb pidada, et SKP elaniku kohta ei pruugi anda selget ülevaadet tavaleibkondadele tegelikult kätte jäävast sissetulekust, sest pendelrände tagajärjel võidakse töötaja panust SKPsse arvestada ühes piirkonnas (seal, kus ta töötab) ja tema leibkonna sissetulekuid teises piirkonnas (seal, kus ta elab).

©: nicrob 77

Kui piirkondade vahel toimub aktiivne pendelränne ning tööhõive andmed kehtivad töötamispiirkonna, mitte elamispiirkonna kohta, on tõenäoline, et positiivse pendelrände saldoga piirkondades on kogulisandväärtus tööga hõivatud isiku kohta väiksem kui nende SKP elaniku kohta. Teisiti öeldes võivad piirkondade vahed olla väiksemad, kui neid analüüsitakse tööviljakuse, mitte elaniku kohta arvestatud SKP alusel. Sellegipoolest registreeriti 2014. aasta suurim kogulisandväärtus tööga hõivatud isiku kohta Luxembourgis (samas piirkonnas oli ka kõrgeim SKP elaniku kohta); Londoni kohta andmed puuduvad.

Suhteliselt kõrge tööviljakuse tase võib olla seotud tööjõu tõhusa kasutamisega (ei kasutata rohkem sisendressurssi), samuti võib see tuleneda konkreetse majanduse tegevusalade kombinatsioonist (kuna mõne tegevusala tööviljakus on teistega võrreldes kõrgem). Näiteks finantsteenuste sektor on Luxembourgi majanduses väga olulisel kohal ning sellele tegevusalale on iseloomulik eriti kõrge tööviljakus. Tööviljakuse poolest parima kolme piirkonna hulka kuulus ka Iirimaa piirkond Southern and Eastern (hõlmab Dublinit), mis on samuti spetsialiseerunud finantsteenustele. Parima kümne seas oli veel kolm Belgia piirkonda (pealinnapiirkond ja selle naaberpiirkonnad), Taani, Prantsusmaa ja Rootsi pealinnapiirkonnad ning kaks Põhjamerel nafta- ja gaasitootmisega seostatavat piirkonda Groningen ja North Eastern Scotland, millel oli ka kõrge SKP elaniku kohta.

2004. aastal või pärast seda ELiga ühinenud liikmesriikides on tööviljakus madalam

2004. aastal ja pärast seda ELiga ühinenud liikmesriikides ei olnud ühtegi piirkonda, mille kogulisandväärtus tööga hõivatud isiku kohta oleks olnud üle EL 28 keskmise. Nende 13 liikmesriigi NUTS 2. tasandi piirkondadest (olemasolevate andmete põhjal) kõrgeim kogulisandväärtus hõivatu kohta registreeriti Slovakkia pealinnapiirkonnas Bratislavský kraj, kus see moodustas 2014. aastal napilt üle 80 % EL 28 keskmisest.

64s NUTS 2. tasandi piirkonnas jäi kogulisandväärtus hõivatu kohta 2014. aastal alla ühe kolmandiku EL 28 keskmisest (kaardil 3 kõige tumedamat tooni lillaga). Nendest 46 piirkonnas oli see näitaja alla poole EL 28 keskmisest: need piirkonnad jagunesid Läti ja Leedu (käesoleval analüüsitasemel kumbki üks piirkond) ning ELi idapoolsete alade vahel, kusjuures tööviljakus oli madal kõigis Bulgaaria, Horvaatia ja Ungari piirkondades, kõigis Tšehhi Vabariigi ja Poola piirkondades peale kahe, kõigis Rumeenia piirkondades peale ühe ja ühes Slovakkia piirkonnas. Ainus lõunapoolne piirkond, kus tööviljakus oli 2014. aastal EL 28 keskmisest tasemest rohkem kui poole võrra madalam, oli Norte Portugalis.

Leibkondade esmane tulu

Viimastel aastatel on üha enam arutletud Euroopa elukvaliteedi üle – paljud on arvamusel, et alates finants- ja majanduskriisi puhkemisest on nende üldine elatustase langenud, eeskätt kuna reaalpalgad on kahanenud, tööpuudus, maksukoormus ja sotsiaalmaksed suurenenud, hüvitised vähenenud, aga hinnad seevastu tõusnud.

Kaardil 4 on esitatud ülevaade esmasest tulust elaniku kohta ELi 26 liikmesriigi (Luksemburgi ja Malta kohta andmed puuduvad) NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes. Andmed on esitatud ostujõu tarbimisstandardi (PPCS) alusel, mille abil kohandatakse andmeid piirkondadevaheliste hinnaerinevuste arvessevõtmiseks. 2013. aastal oli kõige suurem esmane tulu 51 200 PPCS-ühikut elaniku kohta Inner London – Westis ja teisalt kõige väiksem esmane tulu 4 800 PPCS-ühikut elaniku kohta Severozapadenis, st vahe oli umbes 10,6-kordne; nendes piirkondades oli ühtlasi vastavalt kõige kõrgem ja kõige madalam SKP elaniku kohta.

Esmane tulu suurim paljudes Saksamaa piirkondades ning üldisemalt pealinnades ja nende lähipiirkondades

52 piirkonnas oli 2013. aastal esmane tulu elaniku kohta vähemalt 22 500 PPCS-ühikut elaniku kohta. Enamik nendest piirkondadest (27) asub Saksamaal, sealhulgas esmase tulu järgi teisel, kolmandal ja neljandal kohal olevad piirkonnad Oberbayern, Stuttgart ja Hamburg. Peale Inner London – Westi oli nende piirkondade hulgas veel seitse Ühendkuningriigi piirkonda, peamiselt Inglismaa kirdeosas (lisaks nendele üks Šotimaa piirkond, North Eastern Scotland). Teised sellesse rühma kuulunud mitme piirkonnaga liikmesriigid olid Austria (viis piirkonda), Belgia (neli pealinnapiirkonda ümbritsevat piirkonda, kuid mitte pealinnapiirkond ise), Itaalia, Madalmaad, Soome (kõigis kaks piirkonda), Prantsusmaa ja Rootsi (kummaski üks piirkond). Nagu juba selgus elaniku kohta arvestatud SKPd käsitlevatest andmetest, paistab kaardil 4 teravalt silma suhteliselt kõrge esmase tulu tase elaniku kohta piirkondades, mis hõlmavad pealinnu või ümbritsevad neid.

Skaala teises otsas oli 36 NUTS 2. tasandi piirkonda, kus elaniku kohta arvestatud esmane tulu oli vähem kui 10 000 PPCS-ühikut elaniku kohta. Nende piirkondade hulka kuulusid Läti (käesoleval analüüsitasemel üks piirkond) ning piirkonnad Kreekas ja idapoolsetes ELi liikmesriikides, täpsemalt Bulgaarias (kõik kuus piirkonda), Horvaatias (mõlemad piirkonnad), Ungaris (kuus seitsmest piirkonnast), Rumeenias (kuus kaheksast piirkonnast), Poolas (kaheksa 16 piirkonnast) ja Slovakkias (üks neljast piirkonnast), samuti üks Prantsusmaa piirkond.

Netosissetulek

Joonisel 2 ja kaardil 5 kajastatakse andmeid tavaleibkondade netosissetuleku, teisisõnu inimestele tegelikult kasutada oleva või säästmiseks jääva tulu kohta (pärast sotsiaaltoetuste kättesaamist, maksude tasumist ja sotsiaalmakseid). Kõige suurem netosissetulek elaniku kohta oli 2013. aastal Inner London – Westis, kus see moodustas 37 900 PPCS-ühikut (Luksemburgi ja Malta kohta andmed puudusid). Üheksa ülejäänud esikümnepiirkonda asuvad Saksamaal ning nende seas oli suurim netosissetulek elaniku kohta Baieris Oberbayernis (mis hõlmab Münchenit).

Inner London – Westi netosissetulek elaniku kohta oli 7,7 korda suurem kui Prantsusmaa Mayotte’i ülemerepiirkonnas (4 900 PPCS-ühikut); kui tuua võrdluseks suurima esmase tuluga piirkonna ja väikseima esmase tuluga piirkonna näitajate vahe (10,6), on 7,7-kordne vahe seega oluliselt väiksem. Tõepoolest on enamiku piirkondade netosissetulek elaniku kohta üldiselt väiksem kui esmane tulu elaniku kohta samas piirkonnas ning selle põhjus seisneb riigi sekkumismeetmetes (eelarvevahendite ümberjaotamine). See kehtib eeskätt piirkondade kohta, kuhu on koondunud kõige suurima sissetulekuga isikud (sageli pealinnapiirkonnad), kuna nende maksud ja sotsiaalmaksed on sõltuvalt sissetulekust enamasti suuremad.

Jooniselt 2 selgub, et netosissetulek oli sageli suurim pealinnapiirkondades, ehkki seda ei saa väita teatavate suurima netosissetulekuga ELi liikmesriikide kohta – Belgias, Saksamaal ja Austrias oli netosissetulek elaniku kohta pealinnapiirkonnas alla riigi keskmise. Hispaania, Itaalia, Ungari ja Soome pealinnapiirkondades oli netosissetulek elaniku kohta üle riigi keskmise, kuid kõikides nendes ELi liikmesriikides oli vähemalt veel üks piirkond, kus netosissetulek elaniku kohta oli veelgi suurem.

Enamikus ELi liikmesriikides jaotus netosissetulek muude kui pealinnapiirkondade vahel suhteliselt ühtlaselt

Kui mitte arvestada pealinnapiirkondi, erinesid netosissetulekud elaniku kohta enamikus ELi liikmesriikide ülejäänud piirkondades suhteliselt vähesel määral. See kehtis eelkõige Taani, Rootsi ja Austria kohta, kus näitajad jaotusid võrdlemisi ühtlaselt. Seevastu (jällegi pealinnapiirkonnad välja jättes) võis kõige suuremaid elaniku kohta arvestatud netosissetuleku erinevusi sama liikmesriigi eri piirkondade vahel täheldada Itaalias, Prantsusmaal ja Hispaanias; Prantsusmaal oli see suuresti tingitud teatavate ülemerepiirkondade suhteliselt väikestest netosissetulekutest, samal ajal kui Itaalia ja Hispaania erinevused kajastasid lõhet põhjapoolsete ja lõunapoolsete piirkondade vahel (põhjapoolsetes piirkondades olid suuremad netosissetulekud).

Kuigi enamikus NUTS 2. tasandi piirkondades oli netosissetulek elaniku kohta väiksem kui esmane tulu elaniku kohta, oli nende seas 46 piirkonda, kus sotsiaaltoetused ja muud siirded olid niivõrd suured, et tänu nendele oli netosissetulek elaniku kohta suurem kui esmane tulu elaniku kohta. Nende hulgas oli kümme Kreeka 13 piirkonnast, kõik kuus Bulgaaria piirkonda, viis kaheksast Rumeenia piirkonnast, viis seitsmest Portugali piirkonnast, neli seitsmest Ungari piirkonnast, kolm piirkonda Hispaanias, Itaalias ja Ühendkuningriigis, kaks Poola piirkonda ning üks piirkond Saksamaal, Prantsusmaal, Horvaatias ja Slovakkias, samuti Küpros (käesoleval analüüsitasemel üks piirkond).

Kõige suurem netosissetuleku kasv registreeriti paljudes Saksamaa, Poola ja Rumeenia piirkondades

Kaardil 5 on kujutatud elaniku kohta arvestatud netosissetuleku muutust aastatel 2008–2013 NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes; Hispaania andmed käsitlevad muutust ajavahemikul 2010–2013 ning Horvaatia, Luksemburgi ja Malta kohta andmed puuduvad. Kõige enam paistab kaardil silma Saksamaa, Poola ja Rumeenia piirkondade netosissetulekute suhteliselt suur kasv vaatlusalusel perioodil. Kõige rohkem kasvasid netosissetulekud teadaolevate andmetega NUTS 2. tasandi piirkondade lõikes Poola pealinnapiirkonnas Mazowieckie ja Rumeenias Vesti piirkonnas. Õigupoolest hõivasid Poola ja Rumeenia piirkonnad koos Slovakkia pealinnapiirkonnaga kogu esikümne.

Kõigis Kreeka piirkondades kahanes netosissetulek enam kui tuhande PPCS-ühiku võrra

Kõige suurem netosissetuleku langus tabas neid ELi liikmesriike, kellele avaldas finants- ja majanduskriis kõige enam mõju. EL 28s vähenes 38 piirkonnas netosissetulek elaniku kohta aastatel 2008–2013 enam kui tuhande PPCS-ühiku võrra (kaardil 5 tähistatud kõige tumedamat tooni lillaga). Sellesse rühma kuulusid kõik 13 Kreeka piirkonda ning üheksa piirkonda, kus registreeriti EL 28 suurim netosissetuleku langus, olid samuti Kreekas, kusjuures esikohal neist Kreeka pealinnapiirkond Attiki. Nende 38 piirkonna hulgas olid lisaks 11 piirkonda Itaalias, kümme piirkonda Ühendkuningriigis ja mõlemad Iirimaa piirkonnad, samuti üks kahest Sloveenia piirkonnast ja Küpros (käesoleval analüüsitasemel üks piirkond).

Andmete allikad ja kättesaadavus

ESA 2010

ELi rahvamajanduse arvepidamise metoodika on esitatud Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemis (ESA). Selle praegune versioon ESA 2010 võeti vastu 2013. aasta mais ja on kasutusel alates 2014. aasta septembrist.

ESA 2010 sisaldab ühtlustatud metoodikat, mida tuleks ELis kasutada riikliku ja piirkondliku arvepidamise andmete kogumisel. Sellega tagatakse, et ELi liikmesriikide majandust käsitlev statistika koostatakse ühetaoliselt, võrreldavalt, usaldusväärselt ja ajakohaselt. Kõnealuse statistika kogumise alus on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Liidus kasutatava Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi kohta (nr 549/2013).

Lisateave ESA 95-lt ESA 2010-le ülemineku kohta on esitatud Eurostati veebisaidil.

NUTS

Käesolevas artiklis esitatud andmed põhinevad üksnes ühise statistiliste territoriaalüksuste liigituse (NUTS) 2013. aasta versioonil.

Kaetus

Piirkondliku majandusarvepidamise statistika on valdavalt esitatud NUTS 2. tasandi piirkondade kohta. Šveitsi, Albaania ja Serbia puhul on saadaval üksnes kogu riigi andmed. Norra piirkondade viimased statistilised andmed käsitlevad 2013. aastat, kuigi saadaval on ka 2014. aasta riigi tasandi andmed.

Pange tähele, et kõigi piirkondade puhul ei ole olemas täielikku aegrida – seetõttu tuleks eriti tähelepanelik olla aja jooksul toimunud muutusi kujutavate kaartide analüüsimisel; vastavates joonealustes märkustes on selgitatud kõrvalekaldeid standardsest kaetusest.

Näitajate määratlused

Sisemajanduse koguprodukt (SKP) on riigi üldist majanduslikku olukorda iseloomustav põhinäitaja. See on tootmise koondnäitaja, mis võrdub kõigi tootmises osalevate residentidest institutsiooniliste üksuste kogulisandväärtuse summaga, millele liidetakse maksud ja millest lahutatakse subsiidiumid seoses toodangu väärtusega hõlmamata toodetega. Kogulisandväärtus on toodangu ja vahetarbimise vahe.

SKP tööga hõivatud isiku kohta peaks andma üldise pildi riigi/piirkonna majanduse konkurentsivõimest ja tootlikkusest. See sõltub teatud määral üldisest tööhõive struktuurist ning seda võib vähendada näiteks üleminek täistööajalt osalisele tööajale.

Kogulisandväärtus alushindades on rahvamajanduse arvepidamise bilansikirje, mis on määratluse kohaselt toodangu väärtus alushindades, millest on lahutatud vahetarbimine sisseostuhindades. Alushind on toodanguühiku eest ostjalt tootjale makstav hind, millest on lahutatud tootemaksud ja millele on liidetud tootesubsiidiumid. Kogulisandväärtust saab esitada eri tegevusalade lõikes: kui kõigi tegevusalade kogulisandväärtusele alushindades liidetakse tootemaksud ja sellest lahutatakse tootesubsiidiumid, on tulemuseks SKP väärtus.

Tavaleibkondade esmane tulu on turutehingutest vahetult tulenev sissetulek. See hõlmab üldiselt sissetulekut palgatööst ja mittepalgalisest tööst, samuti sissetulekut intressi-, dividendi- ja rendituluna; makstav intress ja rent kirjendatakse negatiivse väärtusena.

Netosissetulek tuletatakse esmasest tulust, liites viimasele kõik sotsiaaltoetused ja rahalised siirded (riigieelarve vahendite ümberjaotamisest) ning lahutades tulemist tulu- ja omandimaksud ning ka sotsiaalmaksed ja sarnased siirded; seega kajastab see näitaja leibkondadele tegelikult kätte jäävat sissetulekut.

Kontekst

Majandusarengu mõõtmine

Majandusarengut väljendatakse tavaliselt SKP kaudu, mida võib piirkondlikus kontekstis kasutada makromajandusliku tegevuse ja majanduskasvu mõõtmiseks, samuti alusena piirkondade võrdlemisel. SKP on ka poliitilisest aspektist oluline näitaja, sest selle abil saab kindlaks määrata, mil määral peaks iga liikmesriik panustama ELi eelarvesse, samas kui SKP kolme aasta keskmist näitajat kasutatakse selle üle otsustamisel, millised piirkonnad peaksid olema kõlblikud abi saamiseks ELi struktuurifondidest.

SKPd elaniku kohta peetakse sageli üldise elatustaseme peamiseks näitajaks. Seda ei saa siiski kasutada poliitiliste mõttevahetuste raames ainsa teabeallikana, sest SKP puhul ei arvestata välistegureid, nagu keskkonnasäästlikkus või sotsiaalne kaasatus, mida üha enam peetakse elukvaliteedi olulisteks mõjuriteks.

Sellele küsimusele on keskendunud mitu rahvusvahelist algatust ja 2009. aasta augustis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise „SKP täiendamine: edu mõõtmine muutuvas maailmas“ (KOM(2009) 433 (lõplik)), milles esitati eri meetmeid eesmärgiga parandada ja täiendada SKP mõõtmist. Selles märgiti, et SKPd tuleks täiendada nii muu majandusstatistikaga kui ka sotsiaalvaldkonna ja keskkonnaalase statistikaga, mis hõlmab inimeste heaolu seisukohast väga olulisi küsimusi. Nende täiendavate näitajatega seotud arengut käsitletakse üksikasjalikult töödokumendis „Progress on ‘GDP and beyond’ actions“ (SWD(2013) 303 final), kus kinnitatakse avalikku huvi SKPga seotud laiemate meetmete vastu, sealhulgas piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

Majanduspoliitika

Piirkondlik ebavõrdsus võib tuleneda mitmest tegurist, sealhulgas geograafilisest kaugusest või hõredast asustusest, sotsiaalsest ja majanduslikust muutusest või varasemate majandussüsteemide pärandist. See ebavõrdsus võib väljenduda muu hulgas sotsiaalses tõrjutuses, halbades elutingimustes ning haridus- ja tervishoiuvõimalustes, suures tööpuuduses või ebapiisavas taristus.

ELi regionaalpoliitika eesmärk on toetada strateegia „Euroopa 2020” laiaulatuslikumat tegevuskava. Selle eesmärk on soodustada solidaarsust ja ühtekuuluvust, et iga piirkond saaks oma potentsiaali täielikult realiseerida, suurendada konkurentsivõimet ja tööhõivet ning tõsta vaesemate piirkondade elatustase võimalikult kiiresti ELi keskmisele tasemele.

Ühtekuuluvuspoliitika

Rohkem kui üks kolmandik ELi eelarvest on suunatud ühtekuuluvuspoliitikale, mille eesmärk on kaotada kogu ELis majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ebavõrdsus, aidates näiteks mahajäänud tööstuspiirkondi ümber kujundada või maapiirkondi mitmekesistada. Nii püütakse ELi regionaalpoliitikaga muuta piirkonnad konkurentsivõimelisemaks, edendada majanduskasvu ja luua uusi töökohti. ELi regionaalpoliitika on investeerimispoliitika, millega toetatakse töökohtade loomist, konkurentsivõimet, majanduskasvu, paremat elukvaliteeti ja säästvat arengut.

Perioodi 2014–2020 ELi ühtekuuluvuspoliitika on koondatud majanduskasvule ja töökohtade loomisele. Nimetatud ajavahemikul investeeritakse ELi piirkondadesse kokku 351 miljardit eurot. Investeeringuid jätkatakse kõigis piirkondades, kuid vastu võetud poliitikareformide kohaselt muudetakse toetuse taset vastavalt järgmisele liigitusele:

vähem arenenud piirkonnad < 75 % EL 27 keskmisest);
üleminekupiirkonnad (SKP 75–90 % EL 27 keskmisest) ning
rohkem arenenud piirkonnad (SKP > 90 % EL 27 keskmisest).

ELi regionaalpoliitikaga püütakse aidata igal piirkonnal saavutada selle täielikku potentsiaali, parandades vaeseimate piirkondade konkurentsivõimet ja lähendades nende elatustaset ELi keskmisele (lähenemine). Piirkondliku majanduspoliitika eesmärk on suurendada piirkonda tehtavaid investeeringuid ligipääsetavuse parandamise, kvaliteetsete teenuste osutamise ja keskkonnakaitse edendamise teel, soodustades sellega innovatsiooni ja ettevõtlust ning töökohtade loomist, kaotades ebavõrdsuse, mis võib väljenduda sotsiaalses tõrjutuses, halbades elutingimustes ning haridus- ja tervishoiuvõimalustes, suures tööpuuduses või ebapiisavas taristus.

Töökohtade arvu, majanduskasvu ja investeeringute suurendamine

2014. aastal võttis Euroopa Komisjon oma kõige tähtsamaks eesmärgiks töökohtade arvu, majanduskasvu ja investeeringute suurendamise. See on oluline uus algatus, milles kasutatakse avaliku ja erasektori investeeringuid taristu, näiteks lairibavõrgu, energiavõrkude ja transpordi arendamiseks. Oma teatises „Investeerimiskava Euroopa jaoks” (COM(2014) 903 final) rõhutas Euroopa Komisjon liikmesriikide ja piirkondlike asutuste tähtsust, et saada ELi struktuurifondidest nii palju kasu kui võimalik ning kasutada eri finantsinstrumente laenude, omakapitali ja tagatiste kujul. 2015. aasta jaanuaris võttis Euroopa Komisjon vastu teatise stabiilsuse ja kasvu pakti kehtivate nõuete paindlikuma kasutamise kohta (COM(2015) 12 final). Selle teatise eesmärk on tugevdada investeeringute, struktuurireformide ja eelarvepoliitilise vastutuse vahelist seost.

Vaata lisaks

Economy and finance statistics introduced (inglise keeles)
European sector accounts - background (taustateavet sisaldav artikkel) (inglise keeles)
European system of national and regional accounts - ESA 2010 (taustateavet sisaldav artikkel) (inglise keeles)
GDP per capita, consumption per capita and price level indices (inglise keeles)
Rahvamajanduse arvepidamine ja SKP

Täiendav Eurostati teave

Regional economic accounts — ESA2010 (t_nama_reg)

Andmebaas

Regional statistics by NUTS classification (reg) (inglise keeles), vt:

Regional economic accounts — ESA2010 (reg_eco10)

Erirubriik

National accounts (inglise keeles)
Regions (inglise keeles)

Metoodika / Metaandmed

Gross domestic product (GDP) at current market prices by NUTS 2 regions (inglise keeles) (ESMS metadata file — nama_r_e2gdp_esms)
Household accounts - ESA95 (inglise keeles) (ESMS metadata file — reg_ecohh_esms)

Jooniste ja kaartide lähteandmed (MS Excel)

Economy at regional level (inglise keeles)

Välislingid

European Commission — Regional and Urban Policy — Cohesion policy data (inglise keeles)