SKP ja leibkondade arvepidamine piirkondlikul tasandil

This Statistics Explained article is outdated and has been archived - for recent articles on regional GDP see here.

2012. aasta märtsi andmed. Viimased andmed: Täiendav Eurostati teave, Põhitabelid ja Andmebaas.

Sisemajanduse koguprodukt (SKP) on olulisim näitaja, millega hinnatakse riigi majandusarengut ja -kasvu. Käesoleva artikli esimeses osas analüüsitakse Euroopa Liidu (EL) SKPd elaniku kohta piirkondade lõikes ning selle näitaja muutumist viimastel aastatel. Majanduslik arvepidamine annab piirkonna majanduse analüüsimiseks olulist teavet. Nende andmete põhjal (mis on kättesaadavad üksnes jooksevhindades) toimub vahendite eraldamine ELi ühtekuuluvuspoliitika raames. Ühtekuuluvuspoliitika hõlmab kõiki ELi piirkondi, kuid enamik struktuurifondide vahendeid suunatakse siiski NUTS 2. tasandi piirkondadesse, mille SKP elaniku kohta on alla 75 % EL 27 keskmisest (kolme aasta keskmise põhjal).

Artikli teises osas analüüsitakse piirkonniti leibkondade tulusid (andmed kättesaadavad üksnes jooksevhindades). See annab teavet esmaste tulude (nt tööga teenitud tulu) ning kasutatava tulu kohta, mis tekib riigipoolse ümberjaotamise tulemusel (maksud, sotsiaalhüvitised ja muud siirded). Andmed leibkondade piirkondlike tulude kohta käsitlevad 2008. aastat, samas kui SKP analüüs põhineb vaatlusaastal 2009.

Kaart 1. Sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta väljendatuna ostujõu standardis, NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2009
( % EL 27 keskmisest, EL 27=100) – Allikas: Eurostat (nama_r_e2gdp)

Kaart 2. Sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta väljendatuna ostujõu standardis, NUTS 3. tasandi piirkondade kaupa, 2009 (1)
(% EL 27 keskmisest, EL 27=100) – Allikas: Eurostat (nama_r_e3gdp)

Joonis 1. Sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta väljendatuna ostujõu standardis, NUTS 3. tasandi piirkondade kaupa, 2009 (1)
(% EL 27 keskmisest, EL 27=100) – Allikas: Eurostat (nama_r_e2gdp)

Kaart 3. Sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta väljendatuna ostujõu standardis, NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2000–2009 (1)
(erinevus protsendipunktides 2009. ja 2000. aasta vahel võrreldes EL 27 keskmisega) – Allikas: Eurostat (nama_r_e2gdp)

Tabel 1. SKP jaotumine, NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2000 ja 2009
(%) – Allikas: Eurostat (nama_r_e0digdp), (nama_r_e2gdp) ja (demo_r_d3avg)

Kaart 4. Leibkondade esmased tulud elaniku kohta (tarbimisel põhineva ostujõu standardis), NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2008 (1)
(% EL 27 keskmisest, EL 27=100) – Allikas: Eurostat (nama_r_ehh2inc)

Joonis 2: Leibkondade kasutatavad tulud, NUTS 2. tasandi piirkondade kaupa, 2008 (1)
(tarbimisel põhinev ostujõu standard elaniku kohta) – Allikas: Eurostat (nama_r_ehh2inc)

Peamised statistilised näitajad

SKP ja leibkonna tulu arvutatakse esmalt riigi valuutas ja väljendatakse seejärel ostujõu pariteetides, mille puhul võetakse arvesse hinnataseme erinevust eri liikmesriikides, sest see võimaldab paremat võrreldavust. SKP puhul kasutatakse üldist pariteeti, leibkonna tulu arvutamisel kasutatakse lõpptarbimiskulude ostujõu pariteeti.

Kasutades ostujõu pariteete (mitte vahetuskursse), konverteeritakse need näitajad ühtsesse valuutasse, mida kutsutakse ostujõu standardiks ning leibkonna tulu puhul tarbimisel põhinevaks ostujõu standardiks. Ostujõu standard ja tarbimisel põhinev ostujõu standard võimaldavad võrrelda ostujõudu erinevaid valuutasid kasutavates ja erineva hinnatasemega riikides. Lisateavet ostujõu pariteetide kohta vaata jaotisest „Andmete allikad ja kättesaadavus”.

Piirkondlik SKP elaniku kohta

Kaardil 1 on näidatud NUTS 2. tasandi kõikide piirkondade SKP elaniku kohta protsendina EL 27 keskmisest ostujõu standardist, mis langes ajavahemikus 2008–2009 absoluutarvudes 25 000-lt 23 500-le. ELi NUTS 2. tasandi piirkondades ulatus SKP elaniku kohta ostujõu standardilt 6 400 (27 % EL 27 keskmisest) Severozapadenis Bulgaarias ostujõu standardini 78 000 (332 % EL 27 keskmisest) Ühendkuningriigi Inner Londoni piirkonnas. Kahe äärmuse vaheline kordaja on seega 12,2. Teist kuni neljandat kohta riikide hulgas, kus oli kõrgeim SKP elaniku kohta, hoidsid Luksemburg (266 % EL 27 keskmisest), Belgia pealinnapiirkond (223 %) ja Saksamaa Hamburgi piirkond (188 %). Neile järgnesid Slovakkia, Prantsusmaa ja Tšehhi Vabariigi pealinnapiirkonnad vastavalt 178 %, 177 % ja 175 %-ga EL 27 keskmisest. Paljud kõrge SKPga (elaniku kohta) piirkonnad olid pealinnapiirkonnad või nende naaberpiirkonnad. Nii oli see Belgias, Tšehhi Vabariigis, Taanis, Iirimaal, Hispaanias, Prantsusmaal, Luksemburgis (mis moodustab ühe piirkonna), Madalmaades, Austrias, Slovakkias, Soomes, Rootsis ja Ühendkuningriigis. Lisaks nendele oli keskmine SKP elaniku kohta EL 27 keskmisest rohkem kui 25 % suurem paljudes piirkondades Lõuna-Saksamaal, Lääne-Saksamaa suuremate linnade ümbruses, Põhja-Hispaanias ja Põhja-Itaalias, Lääne-Austrias, Madalmaade mitmes piirkonnas, Belgias Antwerpeni ümbruses, Soomes Ålandi piirkonnas ning Ühendkuningriigis Kirde-Šotimaal. ELiga 2004. ja 2007. aastal ühinenud riikide piirkondadest olid üksnes Slovakkia ja Tšehhi Vabariigi pealinnapiirkonnad Praha ja Bratislavský kraj nende 39 piirkonna hulgas, kus keskmine SKP elaniku kohta ületas EL 27 keskmist enam kui 25 %. Järgmine heal järjel piirkond 2004. ja 2007. aastal ühinenud riikides (kõnealuse näitaja põhjal) jääb kaugele maha, nimelt oli Rumeenia Bucuresti-Ilfovi piirkonnas SKP elaniku kohta 111 % EL 27 keskmisest. ELiga 2004. ja 2007. aastal ühinenud riikide piirkondadest oli keskmine SKP elaniku kohta (ostujõu standardis) EL 27 keskmisest suurem veel Sloveenia Zahodna Slovenija ja Ungari Közép-Magyarországi piirkonnas.

68 piirkonnas jäi keskmine SKP elaniku kohta 25 % või veelgi enam allapoole EL 27 keskmist. Neist 20 piirkonda asusid kuues ELi 15 liikmesriigis: Itaalias (viis lõunapiirkonda), Prantsusmaal (neli ülemerepiirkonda), Kreekas ja Portugalis (mõlemas neli piirkonda), Ühendkuningriigis (kaks piirkonda) ja Hispaanias (Extremadura piirkond). Ülejäänud 48 piirkonda asusid 2004. või 2007. aastal ühinenud liikmesriikides: kõigis 12 liikmesriigis, välja arvatud Küpros ja Malta, oli näitaja alla kõnealuse taseme vähemalt ühes piirkonnas. Neist piirkondadest 22s oli keskmine SKP elaniku kohta pool EL 27 keskmisest. Need piirkonnad asusid Bulgaarias, Ungaris, Poolas, Rumeenias ja Slovakkias. Neis 22s piirkonnas, kus keskmine SKP elaniku kohta ostujõu standardis oli 50 % ELi keskmisest või vähem, elab ligikaudu 38,5 miljonit inimest ehk 7,7 % EL 27 rahvastikust.

Keskmine SKP elaniku kohta oli madal ka endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis ja Horvaatias, olgugi et Sjeverozapadna Hrvatska piirkonnas (Horvaatia pealinnapiirkond) oli kõnealune näitaja 78 % EL 27 keskmisest.

Tabelis 1 esitatakse elanike osakaal piirkondades, kus SKP elaniku kohta (ostujõu standardis) oli 2009. aastal alla 75 % ja üle 125 % EL 27 keskmisest. Elanike osakaal piirkondades, kus SKP elaniku kohta oli alla 75 % EL 27 keskmisest, oli 2009. aastal 23,3 %, samas kui elanike osakaal piirkondades, kus see näitaja oli suurem kui 125 % EL 27 keskmisest, oli 19,0 %. Elanike osakaal keskmisesse vahemikku jäävates piirkondades (SKP elaniku kohta vahemikus 75 %–125 %) oli 57,7 %. Kolmes Balti riigis, millest igaüks moodustab ühe NUTS 2. tasandi piirkonna, elasid kõik elanikud piirkonnas, kus keskmine SKP elaniku kohta oli alla 75 % EL 27 keskmisest. Sama olukord oli ka endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis (samuti üks piirkond). Rumeenias, Slovakkias, Poolas, Tšehhi Vabariigis, Bulgaarias, Ungaris, Portugalis ja Sloveenias elasid rohkem kui pooled elanikud piirkondades, kus keskmine SKP elaniku kohta oli alla 75 % EL 27 keskmisest. Sama olukord oli ka Horvaatias.

Seevastu Luksemburgi (üks NUTS 2. tasandi piirkond) kogu rahvastik elas piirkonnas, kus keskmine SKP elaniku kohta oli üle 125 % EL 27 keskmisest. Iirimaal, Madalmaades ja Soomes elas sellistes piirkondades üle poole rahvastikust. Kahe saareriigi Küprose ja Malta (mõlemas üks NUTS 2. tasandi piirkond) kogu rahvastik elas piirkondades, kus keskmine SKP elaniku kohta jäi keskmisesse vahemikku (75– 125 % EL 27 keskmisest), nagu ka suurem osa Ühendkuningriigi (86,8 %), Prantsusmaa (78,8 %), Rootsi (78,5 %), Kreeka (78,3 %), Hispaania (77,9 %), Saksamaa (70,5 %), Taani (69,7 %), Belgia (64,0 %) ja Austria (60,6 %) rahvastikust.

Täpsem piirkondlik analüüs

Kui kaardil 1 esitatakse NUTS 2. tasandi piirkonnad, mis on iseäranis olulised ELi struktuurifondidest toetuse saamise seisukohalt, siis kaardil 2 analüüsitakse piirkondade majandust täpsemalt, tuginedes NUTS 3. tasandi piirkondadele. Üldjoontes sarnaneb analüüs mõistagi NUTS 2. tasandi piirkondade analüüsiga, kuigi paljud NUTS 3. tasandi piirkonnad ei kattu oma olemuselt kõrgema tasandi (NUTS 2. tasandi) piirkondadega, mille osad nad on. Sageli on see tingitud asjaolust, et kesksetesse NUTS 3. tasandi piirkondadesse käiakse ümbritsevatelt aladelt tööle, tänu millele koondub majandustegevus asulatesse. Näiteks oli Bulgaaria pealinna NUTS 2. tasandi Yugozapadeni piirkonnas keskmine SKP elaniku kohta (ostujõu standardis) 75 % ELi keskmisest, kuid NUTS 3. tasandil, mis on täpsem, oli pealinna Sofia piirkonnas vastav näitaja 104,3 %, samas kui ülejäänud neljas NUTS 3. tasandi piirkonnas olid need näitajad alla 50 %. Sarnane olukord oli ka Poola pealinna NUTS 2. tasandi piirkonnas Mazowieckies, kus NUTS 3. tasandi piirkondades Ostrolecko-siedleckis ja Radomskis oli keskmine SKP elaniku kohta (ostujõu standardis) vähem kui pool Mazowieckie keskmisest, mida tõstis suhteliselt kõrge SKPga NUTS 3. tasandi Miasto Warszawa piirkond.

Saksamaa Oberbayerni piirkonnas (NUTS 2. tasandi piirkond) erinesid kõnealused näitajad NUTS 3. tasandi piirkondades oluliselt: Fürstenfeldbruckis oli keskmine SKP elaniku kohta (ostujõu standardis) 79,6 % EL 27 keskmisest, samas kui München Landkreisi piirkonnas oli see näitaja 330,2 %. Sarnane olukord oli Rheinhessen-Pfalzi piirkonnas (NUTS 2. tasandi piirkond), mille Südwestpfalzi NUTS 3. tasandi piirkonnas oli keskmine SKP elaniku kohta (ostujõu standardis) 52,3 % EL 27 keskmisest, samas kui Ludwigshafen am Rheini (Kreisfreie Stadt) piirkonnas oli see näitaja 215,3 %. Saksamaa NUTS 3. tasandi piirkondades Regensburg, Schweinfurt, Wolfsburg, Düsseldorf ja Koblenz (kõik Kreisfreie Städte) oli keskmine SKP elaniku kohta üle kahe korra suurem vastavatest näitajatest neid piirkondi hõlmavates NUTS 2. tasandi piirkondades ehk vastavalt Oberpfalzis, Unterfrankenis, Braunschweigis, Düsseldorfis ja Koblenzis. Ka Madalmaade Oost-Groningeni NUTS 3. tasandi piirkonnas oli keskmine SKP elaniku kohta (ostujõu standardis) 72,8 % EL 27 keskmisest, mis oli vähem kui pool vastavast näitajast (170 %) Groningeni (NUTS 2. tasandi) piirkonnas tervikuna.

Suured piirkondlikud erinevused riikide piires

Kui kaardil 2 tulevad esile mitmed juhud, kus SKP elaniku kohta on samasse NUTS 2. tasandi piirkonda kuuluvates NUTS 3. tasandi piirkondades väga erinev, siis joonisel 1 esitatakse analüüs suurte piirkondlike erinevuste kohta riikide piires. Tuleb meeles pidada, et Küprosel ja Luksemburgis on vaid üks NUTS 3. tasandi piirkond.

Taanis, Maltal ja Rootsis oli 2009. aastal elaniku kohta arvutatud keskmise SKP kõrgeim piirkondlik tase madalamaist tasemest peaaegu kaks korda suurem, samas kui ülejäänud joonisel 1 näidatud riikides olid erinevused suuremad: Saksamaal, Prantsusmaal, Poolas ja Rumeenias enam kui viiekordne ning Ühendkuningriigis 10,5-kordne.

Paljudes liikmesriikides oli SKP elaniku kohta (ostujõu standardis) suurim pealinnapiirkondades (NUTS 3. tasandil). Selline oli olukord Belgias, Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Taanis, Eestis, Iirimaal, Lätis, Leedus, Ungaris, Maltal, Poolas, Portugalis, Sloveenias, Slovakkias, Rootsis, Ühendkuningriigis (Ühendkuningriigi pealinn koosneb kahest NUTS 3. tasandi piirkonnast), Horvaatias ja endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis. Keskmine SKP elaniku kohta oli suurim kõikide ELiga 2004. ja 2007. aastal ühinenud riikide pealinnapiirkondades, välja arvatud Rumeenias, kus näitaja oli kõrgeim pealinnapiirkonda ümbritsevas piirkonnas. Sarnane olukord oli Prantsusmaal, kus elaniku kohta arvutatud suurima keskmise SKPga NUTS 3. tasandi piirkond oli pealinnapiirkonna naaberpiirkonnas. Saksamaa oli ainus liikmesriik, kus NUTS 3. tasandi pealinnapiirkonna keskmine SKP elaniku kohta jäi alla riigi keskmise.

Lähenemine

Kaardil 3 on näha, kui palju muutus SKP elaniku kohta ajavahemikus 2000–2009 võrreldes EL 27 keskmisega (protsendipunktidena EL 27 keskmisest). Vaatlusalune ajavahemik hõlmab tugeva majanduskasvu aastaid ELis tervikuna, millele järgnesid finants- ja majanduskriisi algusaastad. Kuna analüüs põhineb võrdlusel ELi keskmisega, võib konkreetse piirkonna negatiivne väärtus tegelikult tähendada kasvu, kuigi see jäi alla EL 27 keskmist, kus kasv (jooksevhindades) vaatlusalusel perioodil oli 23,0 %. Analüüsis võrreldakse olukorda iga kahe aasta järel, mitte ei kajastata muutusi ühe aasta lõikes ning seega näitab analüüs üldist tulemust kõikide aastate peale kokku. Üldine tulemus võib kajastada nii perioode, mil piirkonna SKP elaniku kohta suurenes (majanduskasv), kui ka perioode, mil see vähenes (majanduslangus).

Piirkonnad, kus majanduskasv oli suhteliselt kiire ja mille SKP elaniku kohta kasvas EL 27 keskmisega võrreldes üle 10 protsendi, on märgitud tumedaima tooniga. Piirkonnad, mille majanduskasv oli aeglane või kus oli majanduslangus (need, kus SKP elaniku kohta langes EL 27 keskmisega võrreldes üle 10 protsendi), on märgitud heledaima tooniga.

Suur kasv toimus mitmetes pealinnapiirkondades, eelkõige ELiga 2004. või 2007. aastal ühinenud liikmesriikides. EL 27 keskmisega võrreldes oli kasvutempo kiireim Slovakkia (+69 protsenti), Rumeenia (+55), Bulgaaria (+38) ja Tšehhi Vabariigi (+36) pealinnapiirkondades, millele järgnesid Kreeka (+29) ja Ühendkuningriigi (+28) pealinnapiirkonnad. Kaks viimast kohta kuulusid samuti pealinnapiirkondadele – EL 27 keskmisega võrreldes registreeriti 33-protsendiline langus Belgia pealinnapiirkonnas (Région de Bruxelles-Capitale/Brussels Hoofdstedelijk Gewest), millele järgnes Austria Viini piirkond (–25 protsenti).

Kaardil on näha, et kõnealune majandusnäitaja oli EL 27 keskmisest kõrgem ELi edela- ja idapoolsetel aladel, eelkõige Balti riikides, Poolas, Tšehhi Vabariigis, Slovakkias, Ungaris, Rumeenias, Bulgaarias, Kreekas ja Küprosel ning Lääne-Hispaanias. Lisaks Hispaaniale ja Kreekale olid nende EL 15 liikmesriigi hulgas, kus ühes piirkonnas toimus EL 27 keskmisega võrreldes enam kui 10-protsendiline kasv, veel Luksemburg, Madalmaad, Portugal, Soome ja Ühendkuningriik.

Bulgaarias, Tšehhi Vabariigis, Poolas, Rumeenias, Sloveenias ja Slovakkias oli SKP kasvutempo elaniku kohta (ostujõu standardis) ajavahemikus 2000–2009 üle EL 27 keskmise kõikides piirkondades. Sama olukord oli Balti riikides, Küprosel ja Luksemburgis, kus on ainult üks NUTS 2. tasandi piirkond.

Seevastu kõikides Taani, Iirimaa, Itaalia, Austria ja Rootsi piirkondades ja Maltal (mis moodustab ühe piirkonna) oli SKP kasv elaniku kohta (ostujõu standardis) EL 27 keskmisest kasvutempost aeglasem. 53 piirkonnas, millest ükski ei paiknenud ELiga 2004. või 2007. aastal ühinenud liikmesriikides, kahanes SKP elaniku kohta 10 või enam protsendipunkti võrreldes EL 27 keskmisega. Need piirkonnad asusid peamiselt Ühendkuningriigis (16 piirkonda) ning Prantsusmaal ja Itaalias (mõlemas 11 piirkonda), neli piirkonda asusid Rootsis, kolm Belgias ja Saksamaal ning üks Taanis, Kreekas, Hispaanias, Madalmaades ja Austrias.

ELi riikide vaheline üldine lähenemine

Piirkondade lähenemist seoses SKPga elaniku kohta (ostujõu standardis) saab hinnata mitmel viisil. Kõige lihtsam on arvutada välja kõrgeimate ja madalaimate väärtuste suhe. Selle meetodi kohaselt vähenes vahe ajavahemikus 2000–2009 kordajalt 17,1 kordajani 12,2 ja seda peamiselt tänu kiiremale majanduskasvule Bulgaarias ja Rumeenias. Selle lähenemise puhul vaadeldakse siiski ainult äärmuslikke näitajaid ja enamikku piirkondadevahelisi nihkeid arvesse ei võeta. Piirkondade vastastikust lähenemist saab täpsemalt hinnata piirkondliku SKP jaotumise kaudu: arvutusmeetodi üksikasju vt edaspidi rubriigist „Andmete allikad ja kättesaadavus”. Selle meetodi puhul võetakse arvesse elaniku kohta arvutatud SKP kõrvalekaldeid riigi keskmisest kõikides NUTS 2. tasandi piirkondades kaalutuna piirkonna elanikkonnaga. Tabelis 1 võrreldakse jaotumist (NUTS 2. tasandi piirkondade andmete põhjal) aastatel 2000 ja 2009. 2009. aastal oli enamikus ELi 15 liikmesriikides jaotumine ühtlasem kui ELiga 2004. või 2007. aastal ühinenud liikmesriikides, välja arvatud Sloveenia ja Poola. ELiga 2004. või 2007. aastal ühinenud liikmesriikides piirkondadevahelised erinevused ajavahemikus 2000–2009 üldiselt suurenesid: suurim oli erinevuste kasv Bulgaarias ning väikseim Sloveenias ja Poolas. Seega näib, et paljudes ELiga 2004. või 2007. aastal ühinenud liikmesriikides kulgeb majandusliku järelejõudmise protsess käsikäes piirkondlike erinevuste kasvuga.

ELi 15 liikmesriigi puhul oli pilt kirjum. Kreekas kasvasid erinevused märgatavalt, samas kui Rootsis, Ühendkuningriigis, Prantsusmaal, Iirimaal ja Portugalis oli erinevuste kasv väiksem. Ajavahemikus 2000–2009 vähenesid erinevused Austrias (Eurostati hinnangul), Soomes, Hispaanias, Itaalias (samuti Eurostati hinnangul), Saksamaal, Belgias ja Taanis, samas kui Madalmaades püsisid need muutumatuna (ja väiksena).

Mitme ELi 15 liikmesriigi omavahelise lähenemise ja liikmesriikide lähenemise kasv kaalusid üles erinevuste suurenemise teistes liikmesriikides ning Eurostati hinnangul piirkondlik lähenemine EL 27s tervikuna siiski kasvas.

2000. ja 2009. aasta andmete võrdlus näitab, et selles ajavahemikus suutis struktuurifondidest vahendite eraldamiseks ette nähtud 75 % künniseni jõuda või selle ületada kuus piirkonda: Yugozapaden (Bulgaaria), Voreio Aigaio (Kreeka), Andalucía (Hispaania), Mazowieckie (Poola), Região Autónoma dos Açores (Portugal) ja Bucuresti-Ilfov (Rumeenia). Kõnealustes piirkondades elas 2009. aastal 18,2 miljonit inimest ehk ligikaudu 3,6 % EL 27 rahvastikust. Samal ajal langes SKP elaniku kohta (ostujõu standardis) alla künnise 75 % EL 27 keskmisest West Walesi ja The Valleys piirkondades (Ühendkuningriik), samuti langes see näitaja allapoole nimetatud künnist Lõuna-Itaalia Puglia piirkonnas, kus see oli varem olnud üle 75 % EL 27 keskmisest.

Leibkondade tulu: 2008. aasta andmed

Turumajandusega riikides, kus toimivad riiklikud ümberjaotamise mehhanismid, eristatakse kahte tulu jagamise etappi. Esmane jagamine on seotud leibkondade tuluga, mis saadakse otse turutehingutest ehk tootmistegurite ja kaupade ostust ja müügist. See hõlmab eelkõige tasustatud tööst ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemisest saadud tulu ning intressi-, dividendi- ja renditulu. Intressi- ja renditulu kirjendatakse negatiivsetena ning kõikide nende tehingute saldo on leibkonna esmane tulu.

Teine mõiste on kasutatav tulu, mis saadakse, kui liidetakse esmasele tulule kõik sotsiaaltoetused ja rahalised siirded (riiklikust ümberjaotamisest) ning lahutatakse tulu- ja omandimaks, sotsiaalmaksed ja muud sarnased siirded. Kasutatav tulu kajastab inimesele nn taskusse jäävat tulu, mida ta saab kulutada või säästa.

Kaardil 4 on näha esmane tulu elaniku kohta 24 liikmesriigi NUTS 2. tasandi piirkondades: erinevalt SKPst ei ole leibkondade tulu andmed NUTS 3. tasandi piirkondade kohta kättesaadavad. Keskmine esmane tulu elaniku kohta oli EL 27s 2008. aastal 17 200 (tarbimisel põhinevas ostujõu standardis). Esmane tulu varieerus 36 800 tarbimisel põhinevalt ostujõu standardilt elaniku kohta Inner Londonis (Ühendkuningriik) 3 600 tarbimisel põhineva ostujõu standardini Severozapadenis (Bulgaaria), mis tähendab, et äärmuste vaheline kordaja on 10,2.

Kaardil 4 hakkab silma, et tulu elaniku kohta on suhteliselt kõrge just pealinnapiirkondades. Tulu elaniku kohta oli kõrgeim Tšehhi Vabariigi, Taani, Iirimaa, Kreeka, Prantsusmaa, Ungari, Poola, Portugali, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Rootsi ja Ühendkuningriigi pealinnu hõlmavates NUTS 2. tasandi piirkondades, kusjuures veel kuus liikmesriiki ei ole NUTS 2. tasandi piirkondadeks jagatud. Lisboa (Portugal) ja Berlin (Saksamaa) olid ainsad pealinnapiirkonnad ELi 15 liikmesriigis, kus esmane tulu elaniku kohta oli alla EL 27 keskmise, samas kui Bratislavský kraj (Slovakkia) oli ainus ELiga 2004. või 2007. aastal ühinenud liikmesriigi pealinnapiirkond, kus esmane tulu elaniku kohta oli üle EL 27 keskmise.

2008. aastal oli esmane tulu elaniku kohta enam kui 25 % üle EL 27 keskmise kokku 51s NUTS 2. tasandi piirkonnas, millest Saksamaal asus 19, Itaalias ja Ühendkuningriigis mõlemas seitse, Austrias kuus, Belgias neli, Hispaanias ja Madalmaades mõlemas kolm ning Prantsusmaal ja Rootsis mõlemas üks. Kõrge keskmise tuluga (elaniku kohta) keskusi oli kõikjal Austrias, Ühendkuningriigis Lõuna-Inglismaal ja Kirde-Šotimaal ning Kirde-Hispaanias. Lisaks sellele oli selge erinevus Põhja- ja Lõuna-Itaalia vahel (tulu oli suurem põhjas) ning ida ja lääne vahel Saksamaal ja Madalmaades (tulu oli suurem läänes).

28s NUTS 2. tasandi piirkonnas, mis kõik asusid ELiga 2004. või 2007. aastal ühinenud liikmesriikides, oli esmane tulu elaniku kohta 50 % või veelgi väiksem EL 27 keskmisest. Neist kümme asusid Poolas, seitse Rumeenias (kõik piirkonnad, välja arvatud pealinnapiirkond Bucuresti-Ilfov), kuus Bulgaarias (kõik Bulgaaria piirkonnad), neli Ungaris ja üks Slovakkias.

EL 27 esmane tulu vähenes 2008. aastal riigi sekkumise (ümberjaotamise) tõttu 13,3 %, mille tulemusel oli keskmine kasutatav tulu 14 900 (tarbimisel põhinevas ostujõu standardis). Kasutatav tulu elaniku kohta oli suurim Inner Londonis (26 600 tarbimisel põhinevas ostujõu standardis) (sama olukord oli ka esmase tulu puhul), samas kui see näitaja oli väikseim Severozapadenis (Bulgaaria) (3 800 tarbimisel põhinevas ostujõu standardis). Seega oli vahe suurima ja väikseima piirkondliku näitaja vahel 6,9-kordne (esmase tulu puhul oli vahe 10,2-kordne).

Esmase ja kasutatava tulu võrdlus näitab, milline on riigi sekkumise ühtlustav mõju. Ümberjaotamise tulemusel oli suhteline tulu märgatavalt suurem Lõuna-Itaalias, Lääne-Hispaanias ja Ühendkuningriigi lääneosas ning Bulgaaria, Saksamaa, Ungari, Poola ja Rumeenia idapiirkondades. Kuigi enamikus NUTS 2. tasandi piirkondades oli kasutatav tulu elaniku kohta väiksem kui esmane tulu elaniku kohta, said 30 piirkonda sotsiaaltoetustest ja muudest siiretest nii palju kasu, et seal oli kasutatav tulu elaniku kohta suurem. Poolas oli selliseid piirkondi seitse, Portugalis ja Rumeenias mõlemas viis, Kreekas ja Ühendkuningriigis mõlemas neli, Bulgaarias kolm ning Saksamaal ja Itaalias mõlemas üks.

Joonis 2 näitab kasutatavat tulu elaniku kohta ELi liikmesriikides 2008. aastal ning Norras 2007. aastal. Kasutatav tulu elaniku kohta oli vastava riigi piirkondadest suurim enamasti pealinnapiirkondades. See oli nii 14s enam kui ühe NUTS 2. tasandi piirkonnaga liikmesriigis 21st. Ülejäänud seitsmes mitme piirkonnaga liikmesriigis (Belgia, Saksamaa, Hispaania, Itaalia, Madalmaad, Austria ja Soome) oli kasutatav tulu elaniku kohta riigi keskmisest üldiselt suurem, välja arvatud Région de Bruxelles-Capitale/Brussels Hoofdstedelijk Gewest (Belgia) ja Berlin (Saksamaa).

Kasutatav tulu elaniku kohta oli Bucuresti–Ilfovi piirkonnas 2,5 korda suurem kui Kirde-Rumeenias, kusjuures see oli ühe riigi piirkondade vahelistest kordajatest suurim. Vahe suurima ja väikseima kasutatava tuluga (elaniku kohta) piirkondade vahel oli suhteliselt suur veel Prantsusmaal, Kreekas, Ühendkuningriigis ja Slovakkias. Skaala teises otsas, kus kasutatav tulu elaniku kohta oli suhteliselt ühtlane, olid Taani (piirkondade keskmine tulu erines 1,08 korda), Austria (1,09), Sloveenia (1,16) ja Iirimaa (1,17).

Andmete allikad ja kättesaadavus

Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi (ESA) raames on välja töötatud ELi regionaalse arvepidamise meetod. ESA95 on täielikult kooskõlas rahvamajanduse arvepidamise ülemaailmsete suunistega, mida rakendatakse 1993. aasta rahvamajanduse arvepidamise süsteemi (1993 SNA) kaudu. ESA vaadatakse läbi vastavalt 2008. aasta rahvusvahelisele kokkuleppele SNA ajakohastatud versiooni kohta.

SKP on rahvamajanduse arvepidamise olulisim näitaja, millega hinnatakse riigi või piirkonna majanduslikku olukorda. SKPd saab arvutada erinevate meetoditega: tootmispõhise lähenemise, tarbimispõhise lähenemise ning tulupõhise lähenemise kaudu.

NUTS 2. tasandi regionaalse arvepidamise jaoks kogutakse piirkondlikke andmeid leibkondade tulukategooriate kohta. Andmed Bulgaaria leibkondade sissetuleku kohta 2008. aastal (ja seega EL 27s) on hinnangulised.

Inimeste töötamise koha ja elukoha vaheline võrdlus

Piirkondade majandustoodangu võrdlemiseks tuleb võrrelda piirkondlikku SKPd vastava piirkonna rahvastikuga. Siin muutub oluliseks vahe töötamise koha ja elukoha vahel. SKPga mõõdetakse riigi või piirkonna territooriumil toodetud majandustoodangut olenemata sellest, kas see on seostatav residentidest või mitteresidentidest töötajatega. Seega on piirkondlik SKP suhtarv, mille lugeja kajastab töötamise kohta (piirkonnas toodetud SKP) ja nimetaja elukohta (elanike arv piirkonnas). See puudus saab eriti määravaks, kui vaatlusaluses piirkonnas käib tööl palju inimesi teistest piirkondadest ja vastupidi. Piirkondades, kus käib tööl palju inimesi teistest piirkondadest, võib SKP olla erakordselt kõrge (ümbritsevate piirkondadega võrreldes). Eelkõige on see nii majanduskeskustes, nagu London (Ühendkuningriik), Wien (Austria), Hamburg (Saksamaa), Praha (Tšehhi Vabariik) ja Luksemburg. Seetõttu ei pruugi kõrge SKP elaniku kohta piirkondades, kus käib tööl palju inimesi teistest piirkondadest, veel tähendada, et samas piirkonnas elavate inimeste sissetulekud on samuti suured.

Leibkonna tulu seevastu kajastab piirkonnas elavate inimeste tulusid, olenemata sellest, kas tegemist on esmase või kasutatava tuluga. Seega saab leibkonna tulu võrrelda otse vastava piirkonna elanikkonnaga. Mujalt tööle käijatele lisaks on ka muid tegureid, mille tõttu ei vasta tulude piirkondlik jaotumine SKP jaotumisele, näiteks rendi-, intressi- ja dividenditulu, mida saavad piirkonna elanikud, kuid maksavad teiste piirkondade elanikud.

Ostujõu pariteedid

Piirkondlik SKP arvutatakse vastava piirkonna (ja seega riigi) valuutas. Selleks, et SKP oleks paremini võrreldav, konverteeritakse see ühtsesse valuutasse, näiteks eurodesse või dollaritesse.

Vahetuskursid kajastavad mitmeid valuutaturgudel pakkumise ja nõudlusega seotud tegureid, nagu rahvusvaheline kaubandus, inflatsiooni prognoosid ja intressimäärade erinevus. Vahetuskursid ei kajasta siiski kõiki riikidevahelisi hinnaerinevusi. Erinevuste kompenseerimiseks konverteeritakse SKP ümberarvestustegurite abil, mida tuntakse ostujõu pariteetidena, tinglikusse ühtsesse valuutasse, mida nimetatakse ostujõu standardiks. Selle abil on võimalik võrrelda erinevate riikide valuutade ostujõudu. Isegi euroalaga sarnase rahaliidu sees on ühtse valuuta ostujõud riigiti erinev, sõltudes riigi hinnatasemest. Üldiselt mõjub eurode asemel ostujõu standardi kasutamine ühtlustavalt, sest piirkondades, kus SKP elaniku kohta eurodes on iseäranis kõrge, on ka suhteliselt kõrged hinnad (näiteks on Pariisi või Londoni kesklinnas elukallidus kõrgem kui Prantsusmaa või Ühendkuningriigi maapiirkondades).

Asjaolu, et eurode asemel kasutatakse SKP (elaniku kohta) arvutamisel ostujõu standardit, võib põhjustada lahknevusi piirkondade pingereas. Näiteks oli 2009. aasta arvutuste põhjal Rootsi Östra Mellansverige piirkonnas SKP elaniku kohta 26 600 eurot, mis asetas ta võrdlustabelis ettepoole Itaalia Marche piirkonnast, mille vastav näitaja oli 25 600 eurot. Ostujõu standardi põhjal asetus Marche, mille ostujõu standard elaniku kohta oli 24 600, Östra Mellansverige piirkonnast siiski ettepoole, kuna viimase vastav näitaja oli 23 800.

Elaniku kohta arvutatud piirkondliku SKP jaotumine

Alates 2007. aastast arvutab Eurostat tuletatud näitajat, mis võtab arvesse elaniku kohta arvutatud sama riigi piirkondlike SKPde vahelisi erinevusi. 2. tasandi piirkondliku SKP jaotumine „D” arvutatakse piirkondliku ja riigi SKP (elaniku kohta) vahe absoluutväärtuste summana, mida kaalutakse piirkonna elanike osakaaluga ja väljendatakse protsendina riigi SKPst elaniku kohta:

Dispersion of regional GDP per inhabitant RYB2012.png

kus:

y_i on piirkonna i piirkondlik SKP elaniku kohta;
Y on riigi keskmine SKP elaniku kohta;
p_i on piirkonna i elanike arv;
P on riigi elanike arv;
n on piirkondade arv riigis.

Elaniku kohta arvutatud SKP jaotumise väärtus on null, kui piirkondliku SKP (elaniku kohta) väärtused on riigi kõikides piirkondades ühesugused. Jaotumise väärtus kasvab, kui kõik muu on võrdne ja piirkondade SKPde (elaniku kohta) vahelised erinevused kasvavad. Kui väärtus on 30 %, näitab see, et antud riigi kõikide piirkondade SKP elaniku kohta, kaalutuna piirkondliku rahvaarvuga, erineb riigi vastavast väärtusest keskmiselt 30 %.

Kontekst

Reeglina väljendatakse majanduslikku arengut SKP kaudu, mida võib piikonna kontekstis kasutada makromajandusliku tegevuse ja kasvu mõõtmiseks ning piirkondade võrdlemiseks. SKP on ülioluline ka paljude poliitiliste otsuste tegemisel, näiteks mil määral peab liikmesriik panustama ELi eelarvesse, ning SKP kolme aasta keskmiste alusel otsustatakse, millised piirkonnad on abikõlblikud toetuse saamiseks ELi struktuurifondidest.

SKPd on hakatud pidama ka üldise elatustaseme representatiivseks näitajaks. Oma olemuselt ja eesmärgilt ei sobi SKP siiski kõikide poliitiliste arutelude toetamiseks. Ennekõike ei võimalda SKP mõõta keskkonnasäästlikkust ega sotsiaalset kaasatust ning kasutades SKPd analüüsimiseks, ei tohi seda unustada. Üha enam on hakatud mõistma, et SKPd üksinda ei tohiks kasutada majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste prioriteetide mõõtmiseks.

Lahenduse leidmiseks on kutsutud ellu mitu rahvusvahelist algatust ning 2009. aasta augustis võttis Euroopa Komisjon vastu teatise ‘SKP täiendamine – kodanikuühiskonna kaasamine täiendavate näitajate valimisse’ (KOM (lõplik) 433/2009), milles esitati mitmeid SKP näitajate parandamise ja täiendamise meetmeid. Euroopa Komisjon märkis, et on selge, et SKPd tuleks täiendada nii muu majandusstatistikaga kui ka sotsiaal- ja keskkonnastatistikaga, mis on inimeste heaolu seisukohast väga olulised. Teatises pakuti välja viis meedet edusammude paremaks mõõtmiseks muutuvas maailmas:

1. meede: SKP täiendamine keskkonnaalaste ja sotsiaalsete näitajatega (üldine keskkonnaindeks, elukvaliteet ja heaolu);
2. meede: kiire teabe saamine otsustamise lihtsustamiseks (ajakohasemad keskkonna- ja sotsiaalalased näitajad);
3. meede: täpsem aruandlus hüvede jaotumise ja ebavõrdsuse kohta;
4. meede: Euroopa säästva arengu tulemustabeli väljatöötamine (koordineerib keskkonna peadirektoraat);
5. meede: rahvamajanduse arvepidamise süsteemi laiendamine keskkonna- ja sotsiaalküsimustele.