Archive:Surmapõhjuste statistika

Andmed 2020. aasta juuni seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: oktoober 2021.

This Statistics Explained article has been archived on 25 August 2021.

Highlights

2017. aastal oli Ungaris EL 27 liikmesriikide seas suurim kopsuvähi ja kolorektaalvähiga seotud standarditud suremuskordaja.

2017. aastal oli Küprosel, Kreekas ja Maltal EL 27 liikmesriikide seas väikseim enesetappudega seotud standarditud suremuskordaja.

2016. aastal oli EL 27s meeste standarditud suremuskorda naiste omast suurem peaaegu kõigi peamiste surmapõhjuste puhul.

Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, EL 27, 2016
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)

Käesolevas artiklis antakse ülevaade uusimast statistikast surmapõhjuste kohta Euroopa Liidus (EL). Kõikide rahvastikus aset leidnud surmade seostamine nende põhjusega annab võimaluse hinnata riske, mis on seotud konkreetsete haiguste põhjustatud surmaga ja muude surmapõhjustega. Neid näitajaid on võimalik omakorda analüüsida vanuse, soo, surmakoha riigi / lahkunu elukoha ja piirkonna (NUTS 2. tasandi) järgi, kasutades standarditud suremuskordajaid.

Full article

Peamised tulemused

Uusimad andmed surmapõhjuste kohta EL 27s on saadaval 2016. aasta võrdlusperioodi kohta, ehkki pea kõikide ELi liikmeriikide kohta on saadaval ka 2017. aasta andmed. Tabelist 1 nähtub, et vereringesüsteemi haigused ja vähktõbi (inglise keeles) (pahaloomulised kasvajad) olid EL 27s ülekaalukalt kõige sagedasemad surma põhjustajad.

Tabel 1. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, 2017
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)

2006.–2016. aastal toimunud muutused

Vähktõve, südame isheemiatõve ja liiklusõnnetuste standarditud suremuskordajad olid aastatel 2006–2016 languses

Aastatel 2006–2016 vähenes vähktõvega seotud standarditud suremuskordaja EL 27s meeste puhul 11,1 % ja naiste puhul 5,1 % – vt joonised 1 ja 2. Suuremat langust täheldati südame isheemiatõvest põhjustatud surmades, kus meeste suremuskordaja vähenes 28,4 % ja naiste suremuskordaja 34,2 %. Sellest veelgi rohkem vähenes liiklusõnnetustest põhjustatud suremus: meeste suremuskordaja 40,7 % ja naiste suremuskordaja 41,3 %. Naiste rinnavähi standarditud suremuskordaja langes 6,9 %, ületades naiste kõikidesse pahaloomulistesse kasvajatesse suremuse üldist vähenemise määra (5,1 %). Seevastu närvisüsteemi haiguste suremuskordajad suurenesid meestel 23,2 % ja naistel 25,7 %. Viimastel aastatel vähenes kopsuvähi (kaasa arvatud hingetoru ja bronhide vähktõbi) standarditud suremuskordaja meestel, kuid naistel see samas suurenes. Meestel vähenes see suremuskordaja 2009.–2016. aastal 11,7 % võrra, kuid suurenes naistel samal ajavahemikul 15,2 % võrra.

Joonis 1. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 elaniku kohta, mehed, EL 27, 2006–2016
(2006 = 100)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr) ja (hlth_cd_asdr2)

Joonis 2. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 elaniku kohta, naised, EL 27, 2006–2016
(2006 = 100)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr) ja (hlth_cd_asdr2)

Surmapõhjused EL 27 liikmesriikides 2017. aastal

Südame isheemiatõve standarditud suremuskordaja oli EL 27s 2016. aastal 119,4 surma 100 000 elaniku kohta

Vereringesüsteemi haigused hõlmavad kõrge vererõhu, kolesterooli, diabeedi ja suitsetamisega seotud haigusi. Kõige sagedasemateks vereringesüsteemi haigustest tingitud surmade põhjusteks on südame isheemiatõbi ja peaaju veresoonkonna haigused. Südame isheemiatõbi põhjustas EL 27s 2016. aastal 119,4 surma 100 000 elaniku kohta. EL 27 liikmesriikides oli südame isheemiatõve standarditud suremuskordaja 2017. aastal suurim Leedus, Ungaris, Slovakkias ja Lätis, jäädes kõigis neis riikides vahemikku 369,8–536,2 surma 100 000 elaniku kohta. Skaala teises otsas olid väikseimad südame isheemiatõve suremuskordajad Prantsusmaal (2016. aasta andmed), Madalmaades, Hispaanias, Portugalis, Belgias, Taanis, Luksemburgis ja Itaalias, jäädes kõigis neis riikides 2017. aastal alla 100 surma 100 000 elaniku kohta; Sama kehtib Liechtensteini, Norra ja Šveitsi kohta.

Ungaris oli kõige suurem kopsuvähi ja kolorektaalvähiga seotud standarditud suremuskordaja

Vähktõbi oli sage surmapõhjus ning selle arvele langes EL 27s 2016. aastal keskmiselt 257,1 surma 100 000 elaniku kohta. Vähktõve enim levinud vormide hulka – nende kõigi standarditud suremuskordajad olid üle 10,0 surma 100 000 elaniku kohta – kuulusid järgmiste organite pahaloomulised kasvajad: hingetoru, bronhid ja kopsud; käärsool, sigmakäärsoole ühenduskoht, pärasool, pärak ja pärakukanal; rind; kõhunääre; eesnääre; magu; maks ja sapijuhad.

Vähktõppe suremise tõenäosus oli suurim Ungari, Horvaatia, Slovakkia ja Sloveenia elanikel – need EL 27 liikmesriigid teatasid, et 2017. aastal oli surmajuhtumeid 100 000 elaniku kohta rohkem kui 308,1. Sellele tasemele väga lähedal oli suremuskordaja ka Lätis, Poolas ja Serbias. Ungaris oli 2017. aastal EL 27 liikmesriikidest ülekaalukalt suurim kopsuvähi standarditud suremuskordaja (89,2 surma 100 000 elaniku kohta), järgnesid Horvaatia (68,4 surma 100 000 elaniku kohta), Poola ja Taani (vastavalt 67,0 ja 66,8 surma 100 000 elaniku kohta); ka Serbias oli standarditud suremuskordaja suhteliselt suur: 69,3 surma 100 000 elaniku kohta. Kolorektaalvähi standarditud suremuskordaja oli samuti suurim Ungaris (53,1 surma 100 000 elaniku kohta), samal ajal kui Horvaatias oli standarditud kordaja 48,4 surma 100 000 elaniku kohta ja Slovakkias 46,9 surma 100 000 elaniku kohta.

Hingamisteede haigused olid EL 27s sageduselt kolmas surmapõhjus

Vereringesüsteemi haiguste ja vähktõve järel olid EL 27s kõige sagedasemaks surmapõhjuseks hingamisteede haigused, mis põhjustasid 2016. aastal keskmiselt 75,0 surma 100 000 elaniku kohta. Selles haiguste rühmas põhjustasid surma kõige sagedamini alumiste hingamisteede kroonilised haigused ning seejärel muud alumiste hingamisteede haigused ja kopsupõletik. Hingamisteede haigused on seotud vanusega ja enamik nendest haigustest tingitud surmajuhtumeid registreeriti 65aastaste või vanemate inimeste seas.

2017. aastal registreeriti EL 27 liikmesriikidest suurimad hingamisteede haiguste standarditud suremuskordajad Iirimaal (135,5 surma 100 000 elaniku kohta), Taanis (123,5 surma 100 000 elaniku kohta), Küprosel ja Portugalis (vastavalt 116,3 ja 116,2 surma 100 000 elaniku kohta). Hingamisteede haiguste standarditud suremuskordaja oli suur ka Türgis (158,6 surma 100 000 elaniku kohta) ning Ühendkuningriigis (136,0 surma 100 000 elaniku kohta).

Enesetappudega seotud standarditud suremuskordaja oli kõige väiksem Küprosel, Kreekas ja Maltal

Väliste surmapõhjuste hulka kuuluvad muu hulgas surmad tahtlike enesekahjustamiste (enesetappude) ja liiklusõnnetuste tagajärjel. Kuigi enesetapud ei kuulu peamiste surmapõhjuste hulka ja mõne EL 27 liikmesriigi andmed tõenäoliselt kõiki juhtumeid ei hõlma, peetakse seda sageli oluliseks ühiskondlike probleemide näitajaks. Enesetapu tagajärjel suri 2016. aastal EL 27s keskmiselt 10,8 inimest 100 000 elaniku kohta. Kõige väiksemad enesetappude standarditud suremuskordajad registreeriti 2017. aastal Küprosel (4,1 surma 100 000 elaniku kohta), Kreekas ja Maltal (vastavalt 4,5 ja 4,6 surma 100 000 elaniku kohta) ning suhteliselt väikesed – alla 8,0 surma 100 000 elaniku kohta – olid kordajad ka Itaalias ja Slovakkias; tabelis 1 kajastatud mitteliikmesriikide hulgas olid kordajad väikesed ka Türgis (3,8 surma 100 000 elaniku kohta) ning Ühendkuningriigis (7,5 surma 100 000 elaniku kohta). Leedus ületas enesetappude standarditud suremuskordaja (2016. aasta andmete järgi) EL 27 keskmist 2,4 korda (25,8 surma 100 000 elaniku kohta).

Liiklusõnnetuste standarditud suremuskordaja oli kõige väiksem Rootsis, Iirimaal, Luksemburgis ja Taanis

Kuigi liiklusõnnetusi juhtub iga päev, oli liiklussurmade sagedus EL 27s 2016. aastal (standarditud suremuskordaja 6,0 surma 100 000 elaniku kohta) väiksem kui enesetappude sagedus. Liiklusõnnetustega seotud standarditud suremuskordajad olid 2017. aastal kõige suuremad (üle 9,0 surma 100 000 elaniku kohta) Rumeenias, Horvaatias ja Poolas, samas kui skaala teises otsas registreeriti Rootsis, Iirimaal, Luksemburgis ja Taanis 2,9–3,6 liiklusõnnetusest tingitud surma 100 000 elaniku kohta; EFTA riikides jäi see näitaja alla 4,0 surma 100 000 elaniku kohta ka Islandil, Norras ja Šveitsis, kusjuures kõigist väikseim (2,5 surma 100 000 elaniku kohta) oli suremuskordaja Ühendkuningriigis.

Surmapõhjused soo järgi

Meeste standarditud suremuskordajad olid naiste omadest suuremad peaaegu kõigi peamiste surmapõhjuste puhul

Kui rinnavähk välja arvata, olid meeste standarditud suremuskordajad EL 27s 2016. aastal naiste omadest suuremad kõigi peamiste surmapõhjuste arvestuses – vt joonis 3. Alkoholi kuritarvitamise ja uimastisõltuvuse puhul olid meeste standarditud suremuskordajad üle nelja korra suuremad kui naistel ning tahtliku enesevigastamise ja HIV suremuskordajad olid meestel vastavalt 3,8 ja 3,4 korda suuremad kui naistel.

Joonis 3. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja, EL 27, 2016
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)

Kuigi vähktõvest põhjustatud surmasid esineb meeste seas üldiselt rohkem kui naistel, on mitu vähkkasvaja liiki, mis esinevad peamiselt ühe soo esindajatel, näiteks rinnavähk naistel. Peale selle on mõni vähiliik, mida esineb ainult ühel sugupoolel, näiteks emakavähk naistel ja eesnäärmevähk meestel. 2016. aastal oli EL 27s 32,7 rinnavähist põhjustatud surma 100 000 naissoost elaniku kohta. Suurimad standarditud suremuskordajad registreeriti 2017. aastal Slovakkias (40,7 surma 100 000 naissoost elaniku kohta), Luksemburgis (40,3 surma 100 000 naissoost elaniku kohta), Iirimaal (37,8 surma 100 000 naissoost elaniku kohta), Ungaris (37,4 surma 100 000 naissoost elaniku kohta) ja Taanis (37,2 surma 100 000 naissoost elaniku kohta). Skaala teises otsas oli 2017. aastal Hispaanias, Rootsis, Leedus, Portugalis, Maltal, Soomes, Tšehhis ja Bulgaarias vähem kui 30,0 rinnavähist põhjustatud surma 100 000 naissoost elaniku kohta nagu ka EFTA riikidest Liechtensteinis, Norras ja Šveitsis ning kandidaatriikidest Türgis.

Leedus, Ungaris, Slovakkias ja Lätis oli südame isheemiatõve esinemissagedus suurim nii meeste kui ka naiste seas

Kõige suuremad südame isheemiatõve standarditud suremuskordajad nii meeste kui ka naiste seas registreeriti 2017. aastal Leedus, Ungaris, Slovakkias ja Lätis, kõige väiksem südame isheemiatõvest põhjustatud surmade esinemissagedus nii meeste kui ka naiste seas registreeriti aga Prantsusmaal (2016. aasta andmed) ja Madalmaades. Südame isheemiatõvest tingitud surmade sagedus oli meeste seas süstemaatiliselt suurem kui naiste seas kõigis EL 27 liikmesriigis (vt joonis 4), kusjuures sooline erinevus oli absoluutarvudes kõige suurem Lätis ja Leedus: Lätis oli meeste kordaja 544,7 surma 100 000 elaniku kohta ja naistel 282,0 surma 100 000 elaniku kohta, seega oli vahe 262,6 surma 100 000 elaniku kohta; Leedus oli see vahe 257,3 surma 100 000 elaniku kohta.

Joonis 4. Südame isheemiatõvest põhjustatud surmad – standarditud suremuskordaja, 2017
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)

Sarnaselt olid ka enesetappude standarditud suremuskordajad meeste seas süsteemselt suuremad kui naiste seas – vt joonis 5. Sooline erinevus oli 2017. aastal absoluutarvudes kõige suurem Leedus, kus meeste kordaja oli 47,2 surma 100 000 elaniku kohta, aga naistel 9,1 surma 100 000 elaniku kohta. Samas näitasid meeste ja naiste kordajate lihtsuhtarvud, et Poolas oli meeste kordaja 7,0 korda suurem kui naiste oma. Sugudevahelise erinevuse suhtarv oli väikseim Hispaanias, Soomes, Taanis, Luksemburgis, Belgias, Rootsis ja Madalmaades, kus meeste enesetappude standarditud suremuskordaja oli naiste omast kuni 3,1 korda suurem.

Joonis 5. Enesetapust põhjustatud surmad – standarditud suremuskordaja, 2017
(100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)

Alla 65aastaste inimeste surmapõhjused 2017. aastal

Alla 65aastaste inimeste seas olid peamiste surmapõhjuste osakaalud üldistest näitajatest mõnevõrra erinevad (vt tabel 2). Selles vanuserühmas oli peamine surmapõhjus vähktõbi – keskmine standarditud suremuskordaja EL 27s 2016. aastal 77,3 surma 100 000 elaniku kohta – ning järgnesid vereringesüsteemi haigused (44,8 surma 100 000 elaniku kohta). Erinevalt kogu elanikkonna kohta koostatud andmetest ei olnud hingamisteede haigused alla 65aastaste elanike seas kolme peamise surmapõhjuse hulgas: hingamisteede haiguste standarditud suremuskordaja oli väiksem nii vähktõve ja vereringesüsteemi haiguste suremuskordajast kui ka seedesüsteemi haiguste suremuskordajast (seda ei ole tabelis 2 näidatud), õnnetuste suremuskordajast (tabelis 2 näidatud vaid liiklusõnnetused) ja enesetappude suremuskordajast.

Tabel 2. Alla 65aastaste inimeste peamised surmapõhjused, 2017
(standarditud suremuskordajad 100 000 elaniku kohta)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr2)

Aastatel 2006–2016 vähenesid EL 27s alla 65aastaste elanike suremuskordajad kõigi peamiste surmapõhjuste arvestuses, nagu näidatud joonisel 6. Langus oli eriti suur liiklusõnnetuste ja südame isheemiatõve puhul, millest põhjustatud surmade sagedus vähenes vaatlusalusel ajavahemikul vastavalt 44,6 % ja 32,7 %.

Joonis 6. Surmapõhjused – standarditud suremuskordaja 100 000 alla 65aastase elaniku kohta, EL 27, 2006–2016
(2006 = 100)
Allikas: Eurostat (hlth_cd_asdr) ja (hlth_cd_asdr2)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Surmapõhjused: tables and figures (inglise keeles)

Andmete allikad

Surmapõhjuste statistika tugineb kahele sambale: surmatunnistustele märgitud meditsiiniline teave, mida saab kasutada surmapõhjuse kindlakstegemiseks, ja surmapõhjuste koodid WHO RHK süsteemis. Kõik surmad rahvastikus määratletakse peamise surmapõhjuse järgi ehk järgmise alusel: „haigus või vigastus, mis käivitas patoloogiliste sündmuste rea, mis viis otseselt surmani, või õnnetuse või vägivallaga seotud asjaolud, mis tekitasid surmava vigastuse“ (maailma terviseassamblee määratlus (inglise keeles)).

Surmapõhjuste statistika kehtivus ja usaldusväärsus sõltub teataval määral surmatunnistusi väljastanud arstide esitatud andmete kvaliteedist. Ebatäpsused võivad olla tingitud mitmest asjaolust, sealhulgas:

vead surmatunnistuse väljastamisel;
meditsiinilise diagnoosiga seotud probleemid;
peamise surmapõhjuse valik;
surmapõhjuse kodeerimine.

Mõnikord ei ole surmapõhjus üheselt selge. Lisaks otseselt surma põhjustanud haigusele peaks surmatunnistusel esitatud meditsiinilised andmed kirjeldama ka surmale eelnenud kannatuste põhjuslikku ahelat. Loetleda võib ka muid olulisi terviseseisundit mõjutanud asjaolusid, millel ei olnud seost otseselt surma põhjustanud haigusega, kuid mis võisid haiguse kulgu ebasoodsalt mõjutada ning aidata sellega kaasa surma saabumisele. Mõnikord on kuulda kriitikat selle kohta, et vaid ühe haiguse kodeerimine surmapõhjusena vastab üha vähem tegelikule olukorrale, kui võtta arvesse oodatava eluea pikenemist ja sellega seotud muutusi haigestumuses. Suurema osa 65aastaste ja vanemate inimeste puhul võib vaid ühe surmapõhjuse valimine mitme võimaliku seast olla mõnevõrra eksitav. Sellepärast on mõned ELi liikmesriigid hakanud kaaluma mitme surmapõhjuse kodeerimise võimalust. Eurostat on toetanud liikmesriikide jõupingutusi ühtse automatiseeritud kodeerimissüsteemi IRIS (inglise keeles) väljatöötamiseks, et muuta surmapõhjusi käsitlevad andmed Euroopas täielikumaks ja paremini võrreldavaks.

Korrigeeritud Euroopa standardrahvastik

Kindlast põhjusest tingitud surmade arvu võib väljendada suhtena rahvaarvu. Võimalik on koostada standarditud suremuskordaja (mitte üldkordaja), mis ei sõltu rahvastiku vanuselisest ja soolisest koosseisust. Seda tehakse seetõttu, et enamik surmapõhjuseid on vanuserühmade ja sugude lõikes küllaltki erinevad ning standardimine lihtsustab kordajate võrdlemist ajas ja riikide vahel.

Üldkordajate standardimiseks kasutatud Euroopa standardrahvastiku kirjeldus loodi 1976. aastal ning seega tekkis vajadus seda muuta vastavalt pärast 1970. aastate keskpaika ELi rahvastiku vanuselises struktuuris toimunud muutustele. ELi liikmesriigid leppisid kokku muudetud Euroopa standardrahvastiku (inglise keeles) kirjelduses. See hõlmab kõiki EL 27 liikmesriike (v.a Horvaatia) ning Ühendkuningriiki ja EFTA riike. Arvutuse aluseks olid 2010. aastal ajavahemikuks 2011–2030 koostatud rahvastikuprognoosid ja seda on kasutatud alates 2013. aasta suvest.

Andmed on selle artikli tabelites tähistatud järgmiselt:

Väärtus kaldkirjas	prognoosandmed, esialgsed andmed või hinnangulised andmed, mis võivad tõenäoliselt muutuda;
:	väärtus ei ole kättesaadav või on konfidentsiaalne või ebausaldusväärne.

Kontekst

Surmapõhjuste statistika on üks vanemaid meditsiinistatistika liike, mis annab teavet ajas toimuvate muutuste kohta ja surmapõhjuste erinevuste kohta riikide vahel. Surmapõhjuste statistikal on oluline osa üldises teabesüsteemis, mis käsitleb tervisealast olukorda ELis. Surmapõhjuste statistikat võib kasutada ka selle kindlaksmääramiseks, milliste ennetavate ja meditsiiniliste ravimeetmete või teadusuuringutesse tehtavate investeeringutega oleks võimalik rahvastiku oodatavat eluiga pikendada.

Kuna Euroopas puudub üldiselt terviklik haigestumuse statistika, siis kasutatakse surmapõhjuste andmeid sageli ELi liikmesriikide tervishoiusüsteemide hindamiseks ning seda võidakse kasutada ka tõenduspõhise tervishoiupoliitika väljatöötamiseks.

EL edendab terviklikku lähenemisviisi raskete ja krooniliste haigustega võitlemisel, võttes integreeritud meetmeid seoses sektoriüleste riskiteguritega ja tehes jõupingutusi tervishoiusüsteemide tugevdamiseks eesmärgiga parandada haiguste ennetamist ja tõrjet järgmiste vahenditega:

riikliku statistika muutmine võimalikult usaldusväärseks ja võrreldavaks, et seda saaks kasutada poliitika tulemuslikkuse hindamiseks;
teadlikkuse suurendamise ja haiguste ennetamise kampaaniate toetamine, et tegeleda aktiivselt riskirühmade ja ohustatud üksikisikutega;
poliitika ja meetmete süstemaatiline integreerimine, et vähendada ebavõrdsust tervishoiu valdkonnas;
partnerluste loomine seoses konkreetsete haigustega, näiteks vähktõvega.