Statistics Explained

Archive:Talust taldrikule – teekonna statistika


Andmed 2020. aasta aprilli seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: juuli 2022.


This Statistics Explained article has been archived on 28 July 2021.

Highlights

ELis on 10,3 miljonit põllumajandusettevõtet, kes kasutavad põllumajandustootmiseks 156,7 miljonit hektarit maad.

ELis tegeleb ligikaudu 280 000 ettevõtet toiduainete ja jookide tootmisega.

Toidukaupade ja jookide hulgi- ja jaemüügiga tegeleb ELis ligikaudu 920 000 ettevõtet.

Toiduainete tarneahela struktuur, valitud näitajad, EL 27, 2017
(%)
Allikas: Eurostat


Selles artiklis antakse statistiline ülevaade eri etappidest teekonnal, mille tulemusena jõuab tooraine taludest ja merest läbi töötlemis- ja turustamisprotsessi toidu ja jookidena meie toidulauale. Need etapid on tarneahela võtmeetapid, mis on kõige tihedamalt seotud Euroopa Liidu pikemaajalise strateegiaga „Talust taldrikule“.

Kõnealust nelja võtmeetappi käsitletakse artiklis lihtsustatult ja kokkuvõtlikult, keskendudes tarneahela nendele põhietappidele, mis on seotud strateegiaga „Talust taldrikule“. Selles ei käsitleta teatavaid põllumajandusettevõtetele olulisi eelneva etapi tegevusalasid ja ettevõtjaid, nagu põllutööriistade ja -masinate ning mitmesuguste sisendite, näiteks sööda, väetiste ja pestitsiidide tootjad ja tarnijad.

Analüüsis juhitakse samuti tähelepanu sellele, kui haavatav on tarneahel häirete suhtes, näiteks COVID-19 pandeemia. Tarneahela kui terviku toimimine sõltub kaupade vastuvõtmis- ja kohaletoimetamistoimingutest ühest etapist teise. Häireid võib tekkida tarneahela mis tahes võtmeetapis, näiteks: hooajatöötajate nappus saagikoristuse ajal; häired transpordivõrgus, mille kaudu toimub tarne põllumajandusettevõtetest töötlejatele (sh tapamajad ja meiereid) või tootjatelt jaemüüjatele; restoranide ja baaride sulgemine. COVID-19 mõju ei ole võimalik siinses artiklis käsitleda ning võimalikku mõju konkreetsetes valdkondades analüüsitakse eraldi artiklites.

Full article

Põllumajandustootmine

Põllumajandus on tegevus, mis hõlmab põllumajanduskultuuride ja kariloomade kasvatamist ning põhineb mitmesugustel looduslikel bioloogilistel protsessidel, mis on eeskätt seotud maaharimisega. See on tegevusala, mis tagab meile meie toidu peamised koostisosad ja suure osa sellest, mida me joome. Nii põllumajandustoodete tootmiseks kui ka põllumajandusteenuste osutamiseks on vaja teatavaid ressursse.

Paljud nendest sisenditest ja ressurssidest pärinevad eelneva etapi tegevusaladest ja ettevõtjatelt, kuid neid käesolevas artiklis sõnaselgelt ei analüüsita. Põllumajandusliku tooraine tootmiseks ostab põllumajandussektor masinaid, seemneid, väetisi, pestitsiide ja muid sisendeid. Kõnealune eelneva etapi tegevus on põllumajandustootmisega olulises vastastikuses seoses.

Andmed selle kohta, mil määral neid ressursse kasutatakse ja mida kindlat liiki ressurssidega toodetakse, annavad olulise ettekujutuse sellest, kuidas täidetakse ELi põllumajandussektoris Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärke.

Põllumajandusettevõtted ja -maa

2016. aastal (ehk viimane aasta, mille kohta on kättesaadavad struktuuriandmed) oli Euroopa Liidu (EL) 27 liikmesriigis 10,3 miljonit põllumajandusettevõtet, kes kasutasid põllumajandustootmiseks 156,7 miljonit hektarit maad. Kolmandik (33,3 %) ELi põllumajandusettevõtetest asus Rumeenias ning ühtekokku veerand Poolas (13,7 %) ja Itaalias (11,1 %).

Enamik (96,3 %) ELi põllumajandusettevõtteid on põllumajanduslikud pereettevõtted – täpsem teave on esitatud selles artiklis. Enamik ELi põllumajandusettevõtteid on ühtlasi väikesed; kaks kolmandikku (66,6 %) olid 2016. aastal väiksemad kui 5 hektarit. Kuigi põllumajandusettevõtte keskmine suurus oli ELis 2016. aastal 15,2 hektarit, olid nii suured või suuremad üksnes ligikaudu 17 % põllumajandusettevõtetest.

Joonis 1. Põllumajandusettevõtted ja -maa põllumajandusettevõtete suuruse alusel, EL 27, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (ef_m_farmleg)

ELi põllumajandusettevõtted saab üldjoontes liigitada kolme rühma: i) elatuspõllumajandusettevõtted, ii) väikesed ja keskmise suurusega põllumajandusettevõtted ning iii) suured põllumajandusettevõtted. Kõige väiksemad 7,0 miljonit ELi põllumajandusettevõtet (68,3 % põllumajandusettevõtete koguarvust), mille majanduslik suurus väljendatuna standardtoodangu väärtusena on alla 8 000 euro aastas, moodustasid oma toodanguga pisut vähem kui 5 % ELi põllumajanduse kogutoodangust. Seevastu suurimad 278 000 ELi põllumajandusettevõtet (ainult 2,7 % koguarvust), kelle standardtoodangu väärtus oli 2016. aastal üle 250 000 euro, moodustasid oma toodanguga valdava osa (54,4 %) põllumajanduse kogutoodangust.

ELi põllumajandusettevõtted on kasvatatavate põllumajanduskultuuride ja loomade poolest endiselt mitmekesised. 2016. aastal võis ligikaudu poole (52,9 %) kõigist põllumajandusettevõtetest liigitada põllumajanduskultuuridele spetsialiseerunud ettevõteteks. Täpsemalt oli veidi alla kolmandiku (31,7 %) kõigist põllumajandusettevõtetest spetsialiseerunud põllumajanduskultuuridele, ligikaudu viiendik (19,3 %) püsikultuuridele ning ülejäänud (1,8 %) olid aiandusettevõtted. Vt lisateave selles artiklis.

Neljandiku (24,5 %) ELi põllumajandusettevõtetest moodustasid kariloomadele spetsialiseerunud ettevõtted, kusjuures selles rühmas oli kõige rohkem lammaste, kitsede ja muude rohusööjatest kariloomade kasvatajaid (5,7 %) ning piimatootmisele spetsialiseerunud ettevõtteid (5,4 %). Suurema osa muud liiki põllumajandusettevõtetest moodustasid segatüüpi põllumajandusettevõtted (21,4 %) ning väike osa põllumajandusettevõtetest ei olnud liigitatavad.

Joonis 2. Põllumajandusettevõtted spetsialiseerumisvaldkondade kaupa, EL 27, 2016
(osakaal ELi põllumajandusettevõtete koguarvust, %)
Allikas: Eurostat (ef_m_farmleg)

ELi põllumajandusettevõtted kasutasid 2016. aastal põllumajandustootmiseks 156,7 miljonit hektarit maad. Veidi üle kahe kolmandiku (68,5 %) ELi kasutatavast põllumajandusmaast asus üksnes kuues liikmesriigis. Prantsusmaal kasutati 2016. aastal põllumajanduslikul otstarbel 27,8 miljonit hektarit maad, Hispaanias 23,2 miljonit hektarit, Saksamaal 16,7 miljonit hektarit, Poolas 14,4 miljonit hektarit, Itaalias 12,6 miljonit hektarit ja Rumeenias 12,5 miljonit hektarit maad.

2016. aastal majandasid põllumajandusettevõtted 37,2 % EL 27 kogupindalast ning 6,4 % metsamaadest. Põllumajandustootmiseks kasutatavast maast moodustas valdava osa (62,0 % 2016. aastal) põllumaa, mida kasutati peamiselt inimtoiduks või loomasöödaks ettenähtud põllumajanduskultuuride kasvatamiseks. Kolmandiku (31,2 %) kasutatavast põllumajandusmaast moodustas püsirohumaa, mida kasutati peamiselt täiendava looma- ja kuivsööda tootmiseks. Ülejäänud osa maa-alast (5,5 %) kasutati püsikultuuride kasvatamiseks, näiteks puuviljad, oliivid ja viinamarjad.

Mahepõllumajandus

Mahepõllumajandus on põllumajanduslik tootmisviis, mille eesmärk on toota toitu looduslikke aineid ja meetodeid kasutades. ELis kohaldatakse mahepõllumajanduse suhtes eeskirju, mis tagavad selge raamistiku mahepõllumajanduslike kaupade tootmiseks kogu ELis.

ELis on miljonist põllumajandusettevõttest ligikaudu veerandil teatavas ulatuses mahepõllumajanduslikku maad, ning see arv kasvab pidevalt. Vt lisateave selles artiklis. 2016. aastal oli ELis ligikaudu 244 000 põllumajandusettevõtet, kellel oli teatavas ulatuses mahepõllumajanduslikku maad. See arv oli ligikaudu viiendiku võrra suurem kui 2013. aastal. Kaks kolmandikku (68,2 %) ehk valdav osa ELi põllumajandusettevõtetest, kellel oli teatavas ulatuses mahepõllumajanduslikku maad, tegeles 2016. aastal täies ulatuses mahepõllumajandusliku tootmisega, ülejäänud kolmandikus oli mahepõllumajanduslik ja mittemahepõllumajanduslik tootmine kombineeritud.

Mahepõllumajanduseks kasutatava põllumajandusmaa pindala oli ELis 2018. aastal esialgsel hinnangul 13,0 miljonit hektarit, mis moodustab hinnanguliselt 8,3 % kasutatava põllumajandusmaa kogupindalast. Mahepõllumajandusmaa kogupindala saamiseks liidetakse mahepõllumajandusele ülemineku järgus oleva maa ja sertifitseeritud mahepõllumajandusmaa pindalad. Enne kui maa-ala saab sertifitseerida mahepõllumajandusmaana, peab see läbima üleminekuprotsessi, mis võib olenevalt põllumajanduskultuurist kesta 2–3 aastat.

Veidi üle poole ELi kogu mahepõllumajandusmaast oli jaotatud üksnes nelja liikmesriigi vahel: Hispaania (17,3 %), Prantsusmaa (15,7 %), Itaalia (15,1 %) ja Saksamaa (9,4 %). Mahepõllumajandusmaa osakaal nelja riigi peale kokku (57,5 %) oli suurem kui nende liikmesriikide osakaal (51,3 % 2016. aastal) kasutatava põllumajandusmaa kogupindalast.

Joonis 3. Mahepõllumajandusmaa kogupindala (täielikult mahepõllumajandusmaaks muudetud ja üleminekujärgus maa), 2012 ja 2018
(miljonites hektarites)
Allikas: Eurostat (org_cropar)

Põllumajandustootjad

Põllumajandussektor on ELis jätkuvalt suur tööandja, andes 2019. aastal tööd hinnanguliselt 8,8 miljonile inimesele (täistööaja ekvivalendina). Põllumajanduses (ja jahinduses) töötavad inimesed moodustasid 2017. aastal hinnanguliselt 4,5 % ELi kogutööhõivest. Põllumajanduses töötavate inimeste osakaal on eriti suur Rumeenias, kus see näitaja oli veidi alla veerandi (22,8 %).

Põllumajandusettevõtete juhid on enamasti mehed ja suhteliselt kõrges eas. 2016. aastal olid ELis seitse kümnest (71,2 %) põllumajandusettevõtte juhist mehed ning enamik (57,8 %) kõigist põllumajandusettevõtete juhtidest olid vähemalt 55-aastased. Nooremate, alla 40-aastaste põllumajandustootjate osakaal põllumajandusettevõtete juhtide seas oli vaid ligikaudu kümnendik (10,7 %). Vanemate inimeste suurt osakaalu arvesse võttes pakub poliitilist huvi põllumajandusettevõtete järjepidevuse küsimus ja vajadus soodustada põllumajandustootjate uue põlvkonna väljakujunemist.

Joonis 4. Põllumajandusettevõtete juhid vanuse ja soo alusel, EL 27, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (ef_m_farmang)

Eakad põllumajandusettevõtete juhid töötavad enamasti (majanduslikus mõttes) kõige väiksemates põllumajandusettevõtetes: neli viiendikku (82,7 %) vähemalt 65-aastastest ELi põllumajandusettevõtete juhtidest töötas 2016. aastal elatuspõllumajandusettevõtetes ja väga väikestes põllumajandusettevõtetes, mille standardtoodangu väärtus jääb alla 8 000 euro aastas.

ELis on väga vähestel põllumajandusettevõtete juhtidel täielik põllumajanduslik väljaõpe. Enamikul ELi põllumajandusettevõtete juhtidel on üksnes praktilised kogemused – 2016. aastal kehtis see kümnest põllumajandusettevõtte juhist seitsme (68,3 %) puhul. Täielik põllumajanduslik väljaõpe oli vähem kui kümnendikul (8,9 %) põllumajandusettevõtete juhtidest ning ülejäänutel (22,7 %) oli põllumajanduslik baasväljaõpe.

Põllumajandusettevõtete toodang

Mida ELi põllumajandusettevõtetes toodetakse?

Olenemata sellest, et viljelusaastal 2018 oli Kesk- ja Põhja-Euroopas tavalisest kuivem ja enamikus Lõuna-Euroopa piirkondades tavalisest rohkem sademeid, oli EL üleilmsel tasandil endiselt peamine põllumajanduskultuuride tootja. EL 27 põllumajandusettevõtetes toodeti 274,3 miljonit tonni teravilja, mis moodustab ligikaudu 13 % ülemaailmsest toodangust, ehkki see kogus oli 34,0 miljoni tonni võrra väiksem suhtelisest tipptasemest 2014. aastal. Peamised teraviljad on harilik nisu ja speltanisu (115,6 miljonit tonni 2018. aastal), maisiterad ja maisitõlvikusegu (69,0 miljonit tonni), oder (50,2 miljonit tonni), kaer (7,0 miljonit tonni) ning rukis ja meslin (6,5 miljonit tonni). Neid teravilju kasutatakse nii inimtoidu tootmiseks ja loomasöödana kui ka mitmesuguste toodete valmistamisel, näiteks alkohol ja kosmeetikatooted.

EL on üleilmsel tasandil juhtiv suhkrupeeditootja – 2018. aasta 111,9 miljoni tonni suurune toodang moodustas ülemaailmsest toodangust ligikaudu poole. Sellegipoolest valmistatakse suhkrupeedist vaid ligikaudu viiendik maailma suhkrust; ülejäänud kogus saadakse suhkruroost. Samuti toodeti ELis 46,8 miljonit tonni kartulit. Suhkrut kasutatakse paljudes eri toiduainetes säilitus-, magus-, glaseer- ja mahuainena ning tekstuuri muutmiseks. Samuti kasutatakse seda mitmesugustes tervise-, ilu-, majapidamis-, aia- ja tööstustoodetes. Ka kartuleid kasutatakse paljudes eri toiduainetes, samuti alkoholitootmisel, kuivsööda valmistamisel, kastmepaksendajana, sideainena jne.

Peale selle toodeti ELi põllumajandusettevõtetes 2018. aastal mitmesuguseid muid põllumajanduskultuure, sealhulgas 32,0 miljonit tonni õliseemneid, 61,0 miljonit tonni värskeid köögivilju (sh melonid ja arbuusid ning maasikad), 11,1 miljonit tonni tsitrusvilju, 26,2 miljonit tonni viinamarju, 13,7 miljonit tonni oliive ja 27,6 miljonit tonni muid puuvilju, pähkleid ja marju.

Lisaks põllumajanduskultuuridele kasvatatakse ELi põllumajandusettevõtetes loomi liha ja piimatoodete saamiseks. Mis puudutab liha, siis toodeti ELi põllumajandusettevõtetes 2018. aastal peamiselt sealiha (22,9 miljonit tooni), kanaliha (13,2 miljonit tonni) ja veiseliha (6,0 miljonit tonni). Peale selle toodeti ELi põllumajandusettevõtetes 156,6 miljonit tonni piima, millest 144,8 miljonit tonni moodustas meiereide kogutud piim ja 11,8 miljonit tonni põllumajandusettevõtetes kohapeal kasutatud piim.

Kui suur on kogu selle toodangu majanduslik väärtus? EL 27 põllumajandussektori kogutoodangu väärtus oli 2018. aastal hinnanguliselt 404,7 miljardit eurot; see väärtus hõlmab põllumajanduskultuuride, loomade ja põllumajandusteenuste, samuti teatavate selliste kaupade ja teenuste väärtust, mis ei ole otseselt põllumajanduslikud, kuid mida ei olnud võimalik eraldi hinnata.

Ligikaudu pool (53,0 %) ELi põllumajandustööstuse[1] kogutoodangu väärtusest moodustas 2018. aastal taimekasvatustoodang (214,4 miljardit eurot), millest omakorda olid suurima väärtusega köögiviljad, aiakultuurid ja teraviljad. Kaks viiendikku (38,5 %) sellest moodustas loomakasvatustoodang (155,8 miljardit eurot), millest omakorda enamiku moodustasid piim ja sead. Ülejäänud osa (8,5 %) kogutoodangu väärtusest moodustasid põllumajandusteenused (19,5 miljardit eurot) ja neist lahutamatud mittepõllumajanduslikud tegevused (15,1 miljardit eurot).

Liikmesriikide osakaal kogutoodangu väärtuses varieerus märkimisväärselt, kajastades erinevusi toodetud kogustes, saadud hindades ning ka kasvatatavate põllumajanduskultuuride ja loomade, kogutud loomsete saaduste ja osutatud teenuste valikus. Enam kui pool (59,0 %) ELi põllumajandustööstuse kogutoodangu väärtusest langes nelja riigi arvele: Prantsusmaa (77,2 miljardit eurot), Itaalia (56,9 miljardit eurot), Saksamaa (52,7 miljardit eurot) ja Hispaania (52,2 miljardit eurot).

Kaubad ja teenused vahetarbimiseks

Mis sisendeid põllumajandustootjad kasutavad? Kogu selle toodangu tootmisega kaasnesid kulud. Põllumajandustootjad pidid ostma kaupu ja teenuseid, mida kasutati sisendina tootmisprotsessis, näiteks seemneid, väetisi, loomasööta ja kütust traktorite jaoks, ent ka veterinaariateenuseid. Neid sisendkulusid nimetatakse raamatupidamislikus kontekstis vahetarbimiseks. Põllumajandustööstuse vahetarbimise kulud olid 2018. aastal ELis tervikuna kokku 233,2 miljardit eurot.

Osa kulusid on seotud loomakasvatusega, st sööda (37,7 % vahetarbimise kogukuludest) ja veterinaariateenuste (2,6 %) ostmisega. Samuti on osa kuludest seotud taimekasvatusega – põllumajandustootjad ostsid seemneid ja taimi (5,1 % kogukuludest), samuti taimekaitsevahendeid, nt herbitsiidid, insektitsiidid ja pestitsiidid (4,8 %), ning väetisi ja mullaparandusaineid (6,6 %). Muud kulud on põllumajandusettevõtete liikide lõikes samad, olenemata sellest, kas tegemist on spetsialiseerunud või segatüüpi põllumajandusettevõttega.

Seotud andmestikud: teraviljad, suhkrupeet ja kartul, liha, piim, väärtused, põllumajandustööstuse toodang.

Pestitsiidid ja mineraalväetised

Oluline küsimus on pestitsiidide ja mineraalväetiste kasutamine põllumajanduses. Pestitsiidide müügimaht oli EL 27s 2018. aastal ligikaudu 360 000 tonni, kusjuures see maht on püsinud enam-vähem muutumatuna alates 2011. aastast. Vt lisateave selles artiklis. Lämmastikku (N) ja fosforit (P) sisaldavaid mineraalväetisi kasutati põllumajanduses ajavahemikul 2007–2018 püsivalt suurtes kogustes. 2018. aastal kasutati neid hinnanguliselt koguses 11,3 miljonit tonni. Vt lisateave selles artiklis.

Joonis 5. Pestitsiidide müügimaht, EL 27, 2011–2018
(tuhandetes tonnides)
Allikas: Eurostat (aei_fm_salpest09)

Ülemäärane väetamine (st kui põllumajanduskultuurid toitaineid ei omasta) põllumajanduses põhjustab keskkonnaprobleeme seoses veesaaste, kliimatingimuste[2] ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemisega. Lämmastiku (N) võimalikku ülejääki põllumajandusmaal kajastab lämmastiku kogubilanss (kg N hektari kohta aastas). Ajavahemikul 2004–2006 oli lämmastiku keskmine hinnanguline kogubilanss EL 27s 51 kg lämmastikku hektari kohta aastas ning ajavahemikul 2013–2015 47 kg lämmastikku hektari kohta aastas. Vt lisateave selles artiklis. 45 % lämmastikukogusest moodustasid ELis 2014. aastal mineraalväetised ning sõnnik 38 %.

Fosfori kogubilanss annab ettekujutuse sellest, kuidas on omavahel seotud fosfori kasutamine põllumajanduses, fosfori sattumine keskkonda ja mulla toitainete kestlik kasutamine. Püsiv ülejääk võib viidata keskkonnaprobleemidele, näiteks fosfori leostumisele, mis põhjustab omakorda joogivee saastumist ja pinnavee eutrofeerumist. Püsiv puudujääk võib aga mulla degradeerumise tõttu kahjustada põllumajandusmaa säästlikku kasutamist või põhjustada mulla kurnamist, mille tagajärjel väheneb põllu- või söödakultuuride all oleva kasvupinna viljakus. Ajavahemikul 2013–2015 oli fosfori kogubilanss ELis 1,2 kg fosforit hektari kohta aastas, kusjuures ajavahemikul 2004–2006 oli see 3,9 kg fosforit hektari kohta aastas. See tähendab, et kuigi igal aastal esineb teatav ülejääk, on see järjest vähenenud. Ajavahemikul 2013–2015 oli see ligikaudu 30 % väiksem kui 2000. aastate alguses. Vt lisateave selles artiklis.

Põllumajanduse tulemuslikkus

Kuidas võiks eespool esitatut silmas pidades hinnata põllumajanduse tulemuslikkust ELis? ELi põllumajandustööstuse kogulisandväärtus (st põllumajandusliku esmatootmise 2018. aasta kogutoodangu väärtus, millest arvatakse maha tootmisprotsessis kasutatud teenuste ja kaupade kulud) oli 2018. aastal hinnanguliselt 171,5 miljardit eurot. See tähendab, et iga tootmisprotsessis kasutatud kaupadele ja teenustele (st vahetarbimine) kulutatud euro kohta andis põllumajandustööstus lisandväärtust summas 0,74 eurot.

Ehkki ELis on põllumajandustootmine koondunud miljonitesse valdavalt väikestesse põllumajandusettevõtetesse, võib seda lõppkokkuvõttes pidada tulusaks valdkonnaks, seda isegi juhul, kui mitte arvestada põllumajandustootmise olulisust tarneahela järgmise etapi, toiduaine- ja joogitööstuse peamise alustalana. Põllumajandussektori panus EL 27 SKPs oli 2018. aastal 1,2 %. Teisisõnu oli põllumajanduse osakaal ELi majanduses 2018. aastal vaid pisut väiksem kui Kreeka SKP, kusjuures Kreeka majandus on liikmesriikide arvestuses osatähtsuselt 17. kohal.

Põllumajandustööstuse tulemuslikkust on võimalik muu hulgas hinnata netolisandväärtusena tegurikuludes täistööaja ekvivalendi (mõõdetuna aasta tööühikute (ATÜ) arvuna) kohta. Põllumajandustulu ATÜ kohta oli 2018. aastal ELis tervikuna 3,5 % võrra väiksem kui 2017. aastal, mil see näitaja oli oma kõrgeimal tasemel. Sellegipoolest oli see endiselt ligikaudu viiendiku (21,5 %) võrra suurem kui 2010. aastal.

Joonis 6. Põllumajandustulu aasta tööühiku kohta (näitaja A), 2017–2018
(2010 = 100)
Allikas: Eurostat (aact_eaa06)

Kalatoodang

Lisaks taime- ja loomakasvatustoodangule hõlmab põllumajandustoodang püüki ja vesiviljelustoodangut. Kalapüügistatistikat reguleerivates ELi määrustes on sätestatud eeskirjad seitsme mereala[3] kohta: Atlandi ookeani kirdeosa, Loode-Atlandi piirkond, Vahemeri ja Must meri, Kesk-Atlandi idaosa, Atlandi kaguosa, Atlandi edelaosa ja India ookeani lääneosa; need merealad hõlmavad omakorda paljusid meresid.

Üldiselt on ELi kalalaevade registrisse kantud kalalaevadel võrdne juurdepääs kõikidele ühise kalanduspoliitika alusel majandatavatele ELi vetele ja kalavarudele. Juurdepääs kalavarudele antakse enamasti kalalaevatunnistuse alusel. Enamiku kaubanduslikel eesmärkidel kasutatavate liikide suhtes on aga kehtestatud kalavarude lubatud kogupüük, mis määratakse eri merepiirkondade puhul kindlaks igal aastal, toetudes nõuandvate organite, näiteks Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) ning kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF)[4] teaduslikele nõuannetele. 2018. aastaks otsustas Euroopa Ülemkogu suurendada eelnenud aasta püügi piirnorme või jätta need samale tasemele 53 kalavaru puhul ja vähendada neid 25 kalavaru puhul.

Kalalaevastik ja tööhõive

EL 27 kalalaevastik kahaneb jätkuvalt. Aktiivsena registreeritud laevade arv oli 2018. aastal 75 800, mille kogu püügivõimsus oli 1,4 miljonit brutotonni ja kogu mootorivõimsus 5,4 miljonit kilovatti (kW). Võrreldes 2008. aastaga oli laevade arv 3,8 %, kogumahutavus 18,4 % ja mootorivõimsus 9,8 % väiksem.

ELi kalalaevastik on äärmiselt mitmekesine – enamiku moodustavad kuni 10 meetri pikkused laevad ja väikese osa üle 40 meetri pikkused laevad. 2018. aastal oli ELi kalalaeva keskmine suurus 18 brutotonni ja keskmine mootorivõimsus 71,2 kW.

Kogumahutavust arvesse võttes oli liikmesriikidest kõige suurem kalalaevastik Hispaanial (24,4 % ELi kogunäitajast). Mootorivõimsuse alusel hinnatuna oli kõige suurem laevastik aga Prantsusmaal (17,9 % ELi kogunäitajast), millele järgnes Itaalia laevastik (17,2 %). Laevade arvult oli ELi kõige suurem laevastik Kreekal (19,7 % laevade koguarvust), millele järgnes Itaalia laevastik (15,9 %). Kreeka laevad olid keskmises arvestuses väikesed – 2018. aastal oli laevade keskmine suurus 4,8 brutotonni ja keskmine mootorivõimsus 28,6 kW.

Esialgse hinnangu kohaselt töötas ELi primaarsektori kalapüügi tegevusalal 2017. aastal 166 600 inimest, nendest ligikaudu kolmandik vesiviljeluse allsektoris. Hispaanias oli kalandustööstuses töötavate inimeste arv 2017. aastal ligikaudu 41 000, Itaalias 29 000, Kreekas 21 000 ja Prantsusmaal 20 000.

Seotud andmestikud: kalalaevastik, tööhõive kalandus- ja vesiviljelussektoris.

Püük ja vesiviljelustoodang

Püügi ja vesiviljelustoodangu seire on oluline vahend Euroopa suurte ja rikkalike püügipiirkondade kalavarude ja ühiste ressursside säilimise tagamiseks.

EL 27 kalandustoodang oli 2017. aastal kokku hinnanguliselt 5,7 miljonit tonni eluskaalu ekvivalenti (mass/kaal veest eemaldamisel). Neli viiendikku (80,1 %) kogu kalandustoodangust moodustas püük (4,6 miljonit tonni) ning ülejäänu vesiviljelustoodang (1,1 miljonit tonni).

Ligikaudu pool (48,8 %) püüki ja vesiviljelustoodangut hõlmavast ELi kogu kalandustoodangust pärines 2017. aastal kolmest liikmesriigist: Hispaania (17,9 %), Taani (16,1 %) ja Prantsusmaa (14,7 %). Võrdluse huvides tasub märkida, et Norra kogu kalandustoodang (3,5 miljonit tonni (eluskaal) 2017. aastal) moodustas ligikaudu 60 % ELi kui terviku kogu kalandustoodangust ning Islandi kogu kalandustoodang (1,2 miljonit tonni 2017. aastal) oli peaaegu sama suur kui ELi peamisel kalatootjal Hispaanial.

EL 27 kogupüük oli 2018. aastal hinnanguliselt 4,6 miljonit tonni (eluskaal), mis on samaväärne 2017. aasta tasemega. Sellegipoolest oli see märksa väiksem kui aastatuhande vahetuse ajal (1,3 miljonit tonni väiksem kui 2001. aastal), kuid ometi 0,8 miljoni tonni võrra suurem kui 2012. aastal, mil see näitaja oli oma madalaimal tasemel.

Kuigi Euroopa kalalaevastik tegutseb üle maailma, püüti ligikaudu kolmveerand ELi kogusaagist Atlandi ookeani kirdeosas. Peamised Atlandi ookeani kirdeosas püütud liigid olid atlandi heeringas, harilik makrell, kilu ja põhjaputassuu.

Vahemerel ja Mustal merel moodustasid ligikaudu viiendiku ELi kalalaevastiku püütud kala kogueluskaalust sardiinid ja veel viiendiku anšoovislased. Kesk-Atlandi idaosas olid peamised püütud liigid triiptuun ja kulduim-tuun, sardiinid ja harilik makrell, India ookeani lääneosas tuun (nii triiptuun, kulduim-tuun kui ka suursilm-tuun), Atlandi edelaosas euroopa merluus, muud põhjakalad ja harilik ebakalmaar, Atlandi kaguosas harilik makrell ja triiptuun ning Loode-Atlandi piirkonnas meriahven, süvalest ja tursk.

Veeorganismide (nagu molluskid ja koorikloomad) toodang moodustas ELis 2017. aastal hinnanguliselt 1,1 miljonit tonni, mis moodustab viiendiku Euroopa kogu kalandustoodangust. Toodangu mahtu arvesse võttes oli ELi vesiviljelussektor maailmas suuruselt kaheksas, andes 2016. aastal 1,6 % ülemaailmse toodangu mahust. ELi vesiviljelustoodangu väärtus oli 2017. aastal hinnanguliselt 5,1 miljardit eurot, mis moodustas ligikaudu kaks viiendikku ELi kogu kalandustoodangu koguväärtusest.

Seotud andmestikud: püük, vesiviljelus.

Jäätmeteke

Põllumajandus-, metsamajandus- ja kalandustegevusega tekitatakse mitmesuguseid jäätmeid, eeskätt loomseid ja taimseid jäätmeid, sealhulgas läga ja sõnnik, ent ka eri sorti haljasjäätmeid, näiteks biolagunevad jäätmed.

Põllumajanduse, metsamajanduse ja kalandusega tekitati EL 27s 2016. aastal 20,3 miljonit tonni jäätmeid, mis moodustab 0,9 % ELis majandustegevuse tulemusena ja kodumajapidamistes tekkinud jäätmete üldkogusest. Suurem osa nendest jäätmetest (17,0 miljonit tonni) olid loomsed ja taimsed jäätmed.

Loomsete ja taimsete jäätmete kogus oli 2016. aastal oluliselt väiksem kui 2004. aastal (57,3 miljonit tonni). 2016. aasta kogus on aga pisut suurem kui 2012. aastal, mil see näitaja oli suhtelises madalseisus (14,5 miljonit tonni).

Selles majandussektoris tekkinud loomsetest ja taimsetest jäätmetest moodustasid põhiosa loomaväljaheited, virts ja sõnnik. Põllumajandusettevõtted tekitasid seda liiki jäätmeid 2016. aastal koguses 12,0 miljonit tonni, mida on oluliselt vähem kui 2004. aastal (30,9 miljonit tonni), kuid siiski 2,3 miljoni tonni võrra rohkem kui 2012. aastal, mil see näitaja oli suhteliselt madal.

Kaks kolmandikku loomaväljaheidete, virtsa ja sõnniku kogumassist tekitati Hispaanias (39,4 %) ja Madalmaades (27,5 % ELi kogumassist). Kui Hispaanias vähenes seda liiki jäätmete kogus ajavahemikul 2004–2016 11,8 miljoni tonni võrra, siis Madalmaades suurenes see samal perioodil 2,7 miljoni tonni võrra.

Seotud andmestik: jäätmeteke.

Töötlemine

Toidusüsteem ei piirdu ainuüksi põllumajandusliku esmatootmisega ning hõlmab ka toidu töötlemist ja müüki. Põllumajandus kätkeb endas põllumajanduslike esmatoodete kasvatamist, pidamist ja saagikoristust. Enne kui toiduained ja joogid jõuavad meie toidulauale, vajavad need aga sageli töötlemist, transportimist, pakendamist, levitamist ja turustamist.

Neid seoseid arvesse võttes on ELi ühise põllumajanduspoliitika eesmärk tagada taskukohase hinnaga toiduainete stabiilne kättesaadavus, hoida alal maapiirkondade majandust, edendades töökohtade loomist põllumajanduses, põllumajanduslikus toidutööstuses ja seonduvates sektorites ning kaitsta toidu ja tervise kvaliteeti.

Suur osa ELi 10,3 miljoni põllumajandusettevõtte toodangust müüakse toiduaine- ja joogitööstusettevõtetele töötlemiseks nii ELis kui ka mujal ning vaid teatavaid tooteid (nt vein, oliiviõli ja juust) töötlevad põllumajandusettevõtted või põllumajandustootjate ühistud ise.

Toiduaine- ja joogitööstuses toodetakse omakorda mitmesuguseid tooteid, mis on ette nähtud lõpptarbimiseks või kasutamiseks vahesaadusena (nagu õlid, rasvad ja suhkur), mis läbivad lisatöötluse või muundamise teistes tarneahela järgmise etapi töötlevates tööstustes, enne kui lõpptoode tarbijatele kättesaadavaks tehakse.

Meiereid ja tapamajad

Loomsete toiduainete esimene töötlemisetapp toimub meiereis või tapamajas. Piimatootmisettevõtted ostavad piimatoodete tootmiseks vajalikku piima kas piimakogumiskeskustest või üldjuhul otse põllumajandusettevõtetelt. Tapamajad on ELis ametlikult registreeritud ja tunnustatud ettevõtted selliste loomade tapmiseks ja korrastamiseks, mille liha on mõeldud inimtoiduks. Enamasti ei käsitata nende tegevust töötlemisena, kuid tasakaalustatud ülevaate huvides on neid analüüsis arvesse võetud.

2018. aastal oli EL 27s ligikaudu 4 900 piimatootmisettevõtet. Suur osa nendest ettevõtetest asus lõunapoolsetes liikmesriikides. Ainuüksi Itaalias oli peaaegu 1 200 meiereid ning Kreekas ligikaudu 800 meiereid.

Enamikus liikmesriikides olid need meiereid suhteliselt väikesed ja nende kogutud piima kogus jäi alla 5 000 tonni aastas. Näiteks Itaalias moodustasid sellised meiereid, kus kogutud piima kogus jäi alla 5 000 tonni aastas, peaaegu kolmveerandi ning Kreekas ligikaudu 94 % kõikidest meiereidest. Siiski on teatavaid erandeid. Mõnes liikmesriigis oli vähesel arvul suhteliselt suuri meiereisid, mis kogusid aastas enam kui 100 000 tonni piima, sealhulgas ligikaudu kolmandik 38 meiereist Iirimaal, ligikaudu 40 % 30 meiereist Madalmaades ja 14 meiereist Leedus ning 46 % 115 meiereist Saksamaal.

ELi piimaturul võib täheldada märkimisväärset konsolideerumist. Näiteks Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal vähenes piimatootmisettevõtete arv ajavahemikul 1994–2018 vähemalt poole võrra.

Seotud andmestik: meiereid.

Toiduainete ja jookide tootmine

2017. aastal oli EL 27s ligikaudu 280 000 ettevõtet, kes tegelesid toiduainete ja jookide tootmisega. Ligikaudu pool (51,4 %) nendest ettevõtetest tootis pagari- ja makarontooteid, näiteks sai-leib, koogid, küpsised, makaronid ja nuudlid. Liha ja lihatooteid, jooke ja muid toiduaineid, näiteks suhkrut ja suhkrurikkaid kondiitritooteid, valmistoite ja teesid tootvad ettevõtted moodustasid toiduaine- ja joogitööstusettevõtetest 2017. aastal ligikaudu kolmandiku.

Joonis 7. Toiduaine- ja joogitööstusettevõtted tooteliigi alusel, EL 27, 2017
(%)
Allikas: Eurostat (sbs_sc_sca_r2)

Toiduaine- ja joogitööstusettevõtetes töötas 2017. aastal 4,4 miljonit inimest. Toidutööstusettevõtete käive oli 2017. aastal hinnanguliselt 930 miljardit eurot ning joogitööstusettevõtete käive oli 151 miljardit eurot nendes 26 liikmesriigis, mille kohta andmed on kättesaadavad.

Kõige rohkem toiduaine- ja joogitööstusettevõtteid oli Prantsusmaal ja Itaalias, kusjuures mõlema riigi puhul moodustasid need ettevõtted ligikaudu 20 % ELi koguarvust. Kõnealuses sektoris töötavate inimeste arv oli aga suurim Saksamaal (20,3 % ELi koguarvust), Prantsusmaal (16,1 %) ja Itaalias (10,4 %).

Enamik (ligikaudu 95 %) kõigist toiduaine- ja joogitööstusettevõtetest ELis olid suuruselt väikesed (vähem kui 50 töötajaga). Õigupoolest moodustasid väga väikesed ettevõtted (vähem kui 10 töötajat) 2017. aastal ligikaudu 80 % kõigist toiduaine- ja joogitööstusettevõtetest.

Keskmise suurusega ettevõtted (50–249 töötajat) ja suurettevõtted (üle 250 töötaja) olid kõikides liikmesriikides ettevõtete seas vähemuses – suurim oli see osakaal Luksemburgis (14,6 %), Saksamaal (13,0 %) ja Leedus (9,8 %) ning enamikus teistes liikmesriikides märksa väiksem, sealhulgas Hispaanias (4,4 %), Prantsusmaal (1,8 %) ja Itaalias (1,8 %).

Toidu- ja joogitoodangu väärtus oli ELis 2018. aastal hinnanguliselt 860 miljardit eurot, mis on veidi enam kui kaks korda suurem ELi põllumajandustööstuse põllumajanduslike esmatoodete väärtusest.

Andmeid kogutakse 372 toiduainete ja jookide kategooria kohta, sealhulgas üheksa kategooriat, mis hõlmavad põllumajandusloomade sööta ja lemmikloomatoitu. Liikmesriikide seas oli toidu- ja joogitoodangu väärtus 2018. aastal suurim Saksamaal (149,5 miljardit eurot), millele järgnesid Prantsusmaa (135,5 miljardit eurot) ja Itaalia (124,0 miljardit eurot).

Toiduainetest ja joogitoodetest oli ELis 2018. aastal kõige suurema väärtusega tootekategooria õlu (linnaseõlu, v.a alkoholivaba õlu); õlletoodangu väärtuseks hinnati 29,0 miljardit eurot. Seepärast on kõnealune turg eriti oluline linnaseotra (ja ka teatavaid muid teravilju) ja humalat kasvatavatele põllumajandustootjatele. Liikmesriikidest olid peamised õlletootjad Saksamaa (20,6 % ELi koguväärtusest) ja Hispaania (12,6 %), kuid teataval määral võis spetsialiseerumist täheldada ka Belgias (10,2 % ELi koguväärtusest 2017. aastal) ja Madalmaades (7,6 %).

Muud ELis toodetud peamised toiduained ja joogid olid värske leib-sai (26,7 miljardit eurot 2018. aastal), riivjuust, juustupulber, sinihallitusjuust ja teised sulatamata juustud (26,5 miljardit eurot), koogid ja pagaritooted (22,1 miljardit eurot) ning vorstid ja samalaadsed tooted (21,0 miljardit eurot).

Jäätmeteke

Toidutöötlemise ja -tootmisega tekitati EL 27s 2016. aastal 36,1 miljonit tonni jäätmeid, mis moodustab 1,4 % ELi majandustegevuse tulemusena ja kodumajapidamistes tekkinud jäätmete üldkogusest. Suure osa sellest kogusest moodustasid loomsed ja taimsed jäätmed (nii ohtlikud kui ka tavajäätmed), sealhulgas loomsete ja taimsete kudede jäätmed, setted, konservandi-, rasva- ja õlijäätmed ning biolagunevad jäätmed.

Toiduainete, jookide ja tubakatoodete tootmisega tekitati EL 27s 2016. aastal 21,4 miljonit tonni loomseid ja taimseid jäätmeid (nii ohtlikke kui ka tavajäätmeid). Seda on oluliselt vähem kui 2004. aastal, mil neid jäätmeid tekkis koguses 36,3 miljonit tonni.

Suurim kogus nendest loomsetest ja taimsetest jäätmetest tekkis Madalmaades (30,3 % ELi üldkogusest). Toidutöötlemisel ja -tootmisel tekkinud jäätmete kogus püsis ajavahemikul 2004–2016 suhteliselt stabiilsena, vastupidiselt ELi üldisele suundumusele. Paljudes liikmesriikides jäätmekogus hoopis vähenes märkimisväärselt, sealhulgas Poolas (7,0 miljonilt tonnilt 1,4 miljonile tonnile 2016. aastal).

Seotud andmestik: jäätmeteke.

Põllumajandustoodete, toiduainete ja jookidega kauplemine

Põllumajandustoodetega kauplemine hõlmab põllumajanduslike kaupade ja teenuste ostu ja müüki. Kui põllumajandustootmises tekib ülejääk, saavad riigid ülejääva toodangu vahetada teiste kaupade ja teenuste vastu. Miks põllumajandustoodetega kaubeldakse? Põhjuseid võib olla erinevaid, näiteks kohalike alternatiivide puudumine (osa põllumajanduskultuure saab kasvatada vaid teatud kliimatingimustes) või asjaolu, et osa riike ja piirkondi saab pakkuda parema kvaliteediga, ohutuid, kestlikult toodetud ja täisväärtuslikke tooteid soodsama hinnaga. Kaubandus võib omakorda pakkuda võimalust teha välisvaluutatehinguid, soodustada tööhõivet eksportivates tööstustes, suurendada sissetulekuid tootmisharus ja pakkuda tarbijatele aastaringselt kvaliteetseid kaupu konkurentsivõimeliste hindadega.

Kaubandusklassifikatsioonis võivad põllumajandustooted hõlmata kolme põhirühma: loomad ja loomsed saadused, taimekasvatussaadused ja toiduained.

Euroopa Liit (EL) on põllumajandustoodetega kauplemise valdkonnas suurim rahvusvaheline kaubanduspartner. EL 27 impordib peamiselt töötlemata põllumajanduslikke lihtkaupu, Euroopa Liidu peamine ekspordiartikkel on aga töödeldud toiduained. Vt lisateave selles artiklis. EList eksporditavatest põllumajandustoodetest moodustasid suurima osa toiduained ja joogid (54 %), millele järgnesid köögiviljatooted ja loomsed saadused (mõlemad 23 %). Suurima osa imporditud toodetest moodustasid köögiviljatooted (44 %), millele järgnesid toiduained (34 %) ja loomsed saadused (22 %).

2019. aastal oli EL 27 ja ülejäänud maailma vahelise kogu põllumajandustoodete kaubavahetuse käive (import ja eksport kokku) 325 miljardit eurot. Kuna eksport (182 miljardit eurot) ületas importi (143 miljardit eurot), oli kaubandusbilanss 39 miljardi euroga ülejäägis. Ajavahemikul 2002–2019 suurenes põllumajandustoodetega kauplemise maht enam kui kaks korda, kasvades keskmiselt 5,0 % aastas.

Loomsete saaduste kategooriasse kuuluvad elusloomad, liha, kala, koorikloomad ja veeselgrootud, piimatooted, munad, mesi ja muud loomsed saadused. Selle tootekategooria puhul oli ELil 2019. aastal 7,3 miljardi euro suurune kaubandusbilansi ülejääk. Kaubandusbilansi ülejääk piimatoodete (k.a juustud, piim ja jogurtid) ja linnumunade (12,5 miljardit eurot), liha ja söödava rupsi (9,9 miljardit eurot) ja elusloomade (2,8 miljardit eurot) puhul oli piisavalt suur, et kompenseerida kala, koorikloomade ja veeselgrootute puhul tekkinud puudujääki (17,7 miljardit eurot).

Joonis 8. Põllumajandustoodete eksport ja import tootekategooriate kaupa, EL 27, 2019
(miljonites eurodes)
Allikas: Eurostat (Comexti andmekood: DS-016894)

Taimekasvatussaaduste alla kuuluvad teravili, köögivili, aiandustooted, puuvili, kohv ning rasvad ja õlid. 2019. aastal oli ELil taimekasvatussaaduste kategoorias 25,3 miljardi euro suurune kaubandusbilansi puudujääk, mis oli suures osas tingitud puudujäägist söödavate puuviljade, marjade ja pähklite (13,9 miljardit eurot), kohvi, tee, mate ja vürtside (7,6 miljardit eurot) ning õliseemnete ja õliviljade (7,1 miljardit eurot) kaubavahetuses.

Toiduainete alla kuuluvad mitmesugused taimekasvatus- ja loomsetest saadustest valmistatud töödeldud tooted, näiteks suhkur, joogid, tubakas ja tööstuslikult toodetud loomasööt. Toiduainete tootekategooria puhul oli ELil 2019. aastal 51,1 miljardi euro suurune kaubandusbilansi ülejääk, mis oli ajendatud ülejäägist jookide, alkoholi ja äädika (25,7 miljardit eurot) ning teraviljast, jahust, tärklisest või piimast toodete (13,7 miljardit eurot) kaubavahetuses.

Kes on ELi peamised kaubanduspartnerid põllumajandustoodete puhul?

Põllumajandustoodete valdkonnas oli EL 27 peamine kaubanduspartner Ühendkuningriik (ajal, mil Ühendkuningriik oli veel liikmesriik). 2019. aastal eksportisid teised ELi liikmesriigid Ühendkuningriiki põllumajandustooteid väärtuses 46,7 miljardit eurot, mis moodustas 25,1 % EL 27 põllumajandustoodete ekspordi koguväärtusest, ning importisid põllumajandustooteid väärtuses 19,7 miljardit eurot, st ligikaudu 12,9 % kõnealuse impordi koguväärtusest.

ELi põllumajandustoodete teine peamine eksporditurg oli USA (11,6 % ehk 12,6 miljardit eurot) ning kolmandal kohal oli Hiina (5,8 % ehk 10,8 miljardit eurot). Mis puudutab põllumajandustoodete importi ELi, siis 2019. aastal oli osatähtsuselt teine impordipartner Brasiilia ja osatähtsuselt kolmas partner USA.

Joonis 9. Põllumajandustoodetega kauplemine väljaspool ELi peamiste partnerite kaupa, EL 27, 2019
(protsentuaalne osakaal EL 27 ekspordist/impordist)
Allikas: Eurostat (Comexti andmekood: DS-016894)

Turustamine

Toiduained ja joogid jõuavad tootjatelt tarbijatele turustajate abil. Nende alla kuuluvad hulgi- ja jaemüüjad. Lihtsustatult võib öelda, et hulgimüüjad vahendavad tootjaid ja jaemüüjaid või tootjaid omavahel.

Toidu ja jookide hulgimüüjad, jaemüüjad ja teenuseosutajad

2017. aastal oli ELis 203 000 toiduainete ja joogi hulgimüügile spetsialiseerunud ettevõtet ning 719 000 ettevõtet, kes olid spetsialiseerunud toiduainetele ja jookidele või tegelesid valdavalt nende kaupadega. Samuti oli ELis ligikaudu 1,5 miljonit toiduainetele ja jookidele spetsialiseerunud teenindusettevõtet, näiteks restoranid, baarid, kohvikud ja toitlustusettevõtted.

Toiduainete ja jookide turustusettevõtted on ELis olulised tööandjad. Toiduainete ja jookide hulgimüügi ja spetsialiseerunud jaemüügi sektoris ning restoranides, baarides, kohvikutes ja toitlustusettevõtetes töötas 2017. aastal 10,6 miljonit inimest. Peale selle töötas 5,0 miljonit inimest spetsialiseerimata kauplustes, kus valdava osa tegevusest moodustab toiduainete ja jookide jaemüük.

Tänu kohviku- ja restoranikultuurile ning ka turismile on need ettevõtted suhtelises arvestuses koondunud lõunapoolsetesse liikmesriikidesse. Näiteks Portugalis oli iga 234 elaniku kohta üks jookide serveerimisega tegelev ettevõte (nt baar või kohvik), Hispaanias iga 255 elaniku kohta ja Kreekas iga 291 elaniku kohta.

Seotud andmestikud: hulgimüüjad, jaemüüjad.

Transport

Mõistagi sõltub toiduainete tarneahel transpordist, mille abil põllumajandussaadused ja toiduained jõuavad talust taldrikule ehk tootjatelt tarbijatele. Selle teekonna pikkus ja kasutatav transpordivõrk võivad märkimisväärselt erineda; muu hulgas oleneb see sellest, kas kaup on kergesti riknev, ning kauba värskuse ja kvaliteedi säilimiseks vajalikest nõuetest. Näiteks tuleb teatavaid põllumajandustooteid ja toiduaineid hoida külmutatult, jahutatult või kontrollitud keskkonnas, teisi aga transporditakse kuivalt või konditsioneeritud õhu tingimustes.

ELis registreeritud veokid transpordivad igal aastal miljardites tonnides põllumajandustooteid ja toiduaineid. Ajavahemikul 2017–2018 vedasid EL 27s registreeritud veokid (kandevõimega enam kui 3,5 tonni) ligikaudu 1,2 miljardit tonni põllumajanduse, jahinduse, metsamajanduse ja kalanduse esmatooteid. See hõlmab nii ELis toodetud kaupu kui ka ELi imporditud tooteid. 2017. aastal vedasid ELis registreeritud veokid lisaks 1,5 miljardit tonni toiduaineid, jooke ja tubakat.

Joonis 10. Põllumajandustoodete ja toiduainete autovedu, EL 27, 2010–2018
Allikas: Eurostat (road_go_ta_tg) ja (road_go_ta_dctg)

Tasub märkida, et nendes arvandmetes ei ole arvesse võetud nende toodete kaalu, mida transporditi ELi teedel mujal kui ELis registreeritud veokitega või alla 3,5-tonnise kandevõimega veokitega. See on oluline eeskätt ELi piiririikide puhul, arvestades, et käesolev statistika ei hõlma teatavat osa rahvusvahelisest transpordist.

Kaubaveo korral kasutatakse mõõtühikuna tonnkilomeetrit, mis kajastab ühe tonni kauba ühe kilomeetri kaugusele vedamist konkreetset liiki transpordiga. Siinses analüüsis nimetatakse seda näitajat veosekäibeks. Mis puudutab põllumajandus-, jahindus-, metsa- ja kalandustoodete vedu ELis registreeritud üle 3,5-tonnise kandevõimega veokitega, siis oli veosekäive 2017. aastal 195 miljardit tonnkilomeetrit ja 2018. aastal 191 miljardit tonnkilomeetrit. Toiduainete, jookide ja tubaka vedu moodustas 2017. aastal 288 miljardit tonnkilomeetrit. Teisisõnu tähendab see seda, et iga kõnealuste maanteel veetud kaupade tonni kohta läbiti keskmiselt 176 kilomeetrit.

ELis registreeritud veokid transpordivad mitmesuguseid tooteid, ent põllumajandus-, jahindus-, metsa- ja kalandustoodete ning toiduainete, jookide ja tubakatoodete maanteetranspordi maht oli 2017. aastal veosekäibe seisukohast suurem kui ühegi teise tooterühma puhul. Need tooterühmad moodustasid 2017. aastal üheskoos 27,5 % ELis registreeritud veokite kogu autokaubaveo veosekäibest ning 20,8 % autokaubaveo kogumahust tonnides.

Enamik (85,4 % kaupade kogumahust tonnides, 2017) ELis registreeritud veokite transporditud põllumajandus-, jahindus-, metsa- ja kalandustooteid veeti vähem kui 300 km kaugusele. Sama kehtis toiduainete, jookide ja tubakatoodete puhul (79,8 %). Mõlema tooterühma puhul veeti omakorda enamik (vastavalt 68,1 % ja 58,9 %) toodetest vähem kui 150 km kaugusele. See on suuresti tingitud sellest, et paljud (eriti värsked) põllumajandustooted ja toiduained riknevad kiiresti ning et neid pakuvad paljud piirkondlikud tootjad.

Suurima osa põllumajandus-, jahindus-, metsa- ja kalandustoodete ning toiduainete autokaubaveost ELis moodustas riigisisene autokaubavedu (st kaupade vedu ühest asukohast teise samas riigis selles riigis registreeritud sõidukiga), nagu teistegi toodete puhul. Riigisisene vedu moodustas põllumajandus-, jahindus-, metsa- ja kalandustoodete autokaubaveost valdava osa kõikides liikmesriikides. Suurim (üle 99 %) oli selle osakaal saareliikmesriikides, näiteks Küprosel ja Iirimaal, ning oluliste rahvusvaheliste mereveoühendustega riikides, nagu Soome ja Rootsi. Põllumajandus-, jahindus-, metsa- ja kalandustoodete rahvusvahelise kaubaveo osakaal oli üle 15 % vaid mõnes liikmesriigis, näiteks Madalmaades ja Belgias, kus asuvad olulised kaubasadamad, ning ka Luksemburgis, Sloveenias, Ungaris ja Slovakkias.

Tarbimine

ELi kodanikele on kättesaadav lai valik toiduaineid ja jooke. Ostuharjumused kajastavad sageli kohalikke, piirkondlikke ja riigisiseseid eelistusi ning on olulisel kohal liikmesriigi kultuurilises identiteedis. Samuti on märkimisväärseid erinevusi selles, kui suure osa oma sissetulekust kulutavad kodumajapidamised toiduainetele ja jookidele.

Toiduained ja joogid (sh toitlustusteenused) moodustasid EL 27s 2018. aastal kokku keskmiselt 21,5 % kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutustest. Sellest omakorda moodustasid keskmiselt 11,8 % toiduained, 6,8 % toitlustusteenused, 1,6 % alkoholjoogid ja 1,2 % alkoholita joogid. Kõnealused näitajad olid aga liikmesriigiti väga erinevad. Kõige suurem üldine osakaal oli Rumeenias ja Eestis (mõlemas 30,9 %) ning kõige väiksem Luksemburgis (17,3 %) ja Saksamaal (16,6 %).

Enamiku inimeste jaoks on toiduained ja joogid esmased kuluartiklid, ent paljud inimesed kannatavad toidupuuduse all. Üle 16-aastaste arvestuses ei saanud ligikaudu iga kümnes inimene (hinnanguliselt 11,9 %) endale 2018. aastal mõnikord või sageli lubada einet, mis sisaldaks liha, kana, kala või taimetoitlastele sobivat alternatiivi. See osakaal oli kõrgeim (13,8 %) 55–64-aastaste inimeste seas.

Vaesuse tõttu ei saa paljud inimesed ELis endale lubada täisväärtuslikku toitu. Keskmiste sissetulekute suurenedes aga vahetatakse tooteid sageli välja kvaliteetsemate toodete vastu ja kasutatakse rohkem toitlustusteenuseid. Toiduainetele ja jookidele tehtavad keskmised kulutused osana sissetulekust kipuvad olema pöördvõrdelises seoses keskmise sissetulekuga.

ELi sotsiaalmajanduslike rühmade seas kulutasid toidule suurima osa kodumajapidamise sissetulekust töötud (17,2 %) ja pensionärid (15,9 %) ning väikseima osa sissetulekust mittefüüsilise töö tegijad (12,6 %). Toitlustusteenustele kulutasid proportsionaalselt kõige rohkem mittefüüsilise töö tegijad (5,4 %). Mis puudutab kodumajapidamiste tarbimiskulutusi alkoholjookidele, siis oli eri sotsiaalmajanduslike rühmade vahel suhteliselt vähe erinevusi (kõnealune osakaal erines 0,9–1,1 protsendipunkti).

Mis toiduainetele ja jookidele inimesed raha kulutavad? Toidukategooriate lõikes moodustas suurima osa kodumajapidamiste tarbimiskulutustest kõikides liikmesriikides liha (ELis 2015. aastal keskmiselt 3,3 %, kusjuures kõige suurem oli see Rumeenias – 7,8 %).

Euroopa Komisjon on käivitanud mitu algatust tervisliku ja kestliku toitumise edendamiseks, näiteks 2007. aasta algatus toitumise, ülekaalulisuse ja rasvumisega seotud terviseküsimustega tegelemiseks [5], mis hõlmas toidu märgistamise, koolipuuvilja ja -piima kavade, spordi ja teadusprojektidega seotud algatusi. Muu hulgas olid selle eesmärgid: ennetada toitainevaegust ja otseselt ülekaalulisusega seotud terviseprobleeme; edendada ohutut ja kestlikult toodetud toitu; vähendada toidu raiskamist; parandada loomade heaolu. Ülekaalulisuse või rasvumisega otseselt seotud terviseprobleemidel on ühtlasi majanduslik mõju, arvestades nendest põhjustatud haigustega kaasnevaid ravikulusid. Rasvumine põhjustab mitmesuguseid kroonilisi haigusi, sealhulgas diabeet, vähk ja südamehaigused. Kehamassiindeks (KMI) on inimese keha massi ja pikkuse ruudu suhe.

2017. aastal võis ülekaaluliseks pidada poolt (51,8 %) EL 27 elanikkonnast. Pisut üle kolmandiku (36,9 %) ELi elanikkonnast oli 2017. aasta seisuga rasvumiseelses seisundis (KMI alates 25, kuid mitte üle 30) ning 14,9 % olid 2017. aasta seisuga rasvunud (KMI üle 30). Need suhtarvud arvatavasti suurenevad, nagu võib täheldada enamikus liikmesriikides, mille kohta on andmed kättesaadavad alates 2008. aastast. Mõnes liikmesriigis kasvas ülekaaluliste osakaal elanikkonnast märkimisväärselt; näiteks Bulgaarias suurenes see 50,8 %-lt 2008. aastal hinnanguliselt 59,5 %-le ning Rumeenias 50,3 %-lt 2008. aastal hinnanguliselt 62,9 %-le (mis on kõrgeim määr liikmesriikide seas) 2017. aastal.

Rasvumiseelses seisundis ja rasvunud inimeste osakaal üldjuhul varieerub sõltuvalt vanuserühmast; suurim on see osakaal 55–74-aastaste seas, vanemate inimeste seas aga taas väiksem. ELi noortest täiskasvanutest (vanuses 18–24) oli rasvumiseelses seisundis või rasvunud veidi enam kui viiendik (22,1 % 2014. aastal). 65–74-aastastest olid rasvumiseelses seisundis või rasvunud aga ligikaudu kaks kolmandikku (66,4 % 2014. aastal).

Tabel 1. Ülekaaluliste osakaal soo ja vanuse järgi, 2014
(%)
Allikas: Eurostat (hlth_ehis_bm1e)

Need andmed kajastavad poliitilist huvi kõigi põlvkondade seas tervisliku ja kestliku toitumise edendamise ning kestliku toidutarbimise vastu.

Seotud andmestikud: tarbimiskulutused,sotsiaalmajanduslik struktuur, rasvumine.

Jäätmeteke

EL 27 kodumajapidamised tekitasid 2016. aastal 187,4 miljonit tonni jäätmeid, mis moodustab 8,3 % ELis majandustegevuse tulemusena ja kodumajapidamistes tekkinud jäätmete üldkogusest. Need jäätmed hõlmavad plasti-, metalli-, rõiva- ja hulganisti muid jäätmeid. Kodumajapidamisjäätmete üldkoguse hulgas oli 2016. aastal 28,3 miljonit tonni loomseid ja segatud toidujäätmeid ning taimseid jäätmeid.

Joonis 11. Majandustegevuse tulemusena ja kodumajapidamistes tekkinud jäätmed, EL 27, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (env_wasgen)

Kodumajapidamistes tekkinud loomsete ja segatud toidujäätmete ning taimsete jäätmete kogus suurenes ajavahemikul 2004–2016 kaks korda (+104,1 %). See annab tunnistust sellest, et toidu raiskamise vältimiseks on vaja veel palju pingutada.

Seotud andmestik: jäätmeteke.

Kokkuvõte

Toiduainete tarneahelas on olulisel kohal jõupingutused eesmärgiga vähendada jäätmekogust, tegeleda ülekaalulisuse probleemiga ja parandada kodanike tervist, tagades seejuures toiduga kindlustatuse ja kliimamuutuste leevendamise. Sellel on omakorda mõju põllumajandustootjate ja kalurite toodangule ja tootmisviisidele, samuti toiduainete pakendamisele, märgistamisele ja transpordile. Peale selle avaldab see mõju sellele, mis kaupadega partneritega üle maailma kaubeldakse ning mida me sööme ja joome. Ülevaate esitamine praegusest olukorrast on esimene samm selle uue strateegia elluviimisel.

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Andmete allikad

Põllumajandusettevõtete struktuuriuuring

Peaaegu kogu statistika põllumajandusettevõtete ja põllumajandustootjate kohta pärineb põllumajandusettevõtete 2016. aasta struktuuriuuringust. Põllumajandusettevõtete struktuuriuuringu kaudu saadakse põllumajandusettevõtete kohta mitmesugust teavet, sealhulgas üksikasjalikke andmeid põllumajandusettevõtete tööjõuga seotud karakteristikute kohta. Uuring korraldatakse põllumajandusloendusena iga kümne aasta tagant ja valikuuringuna iga kolme aasta tagant.

Mahepõllumajandus

Andmeid kogutakse igal aastal ning ELi liikmesriigid ja Island, Norra, Šveits, Türgi, Põhja-Makedoonia, Montenegro ja Serbia esitavad andmed ühtlustatud küsimustiku põhjal. Iga-aastases andmestikus sisalduvad andmed pärinevad mahepõllumajandussektoris tegutsevate ettevõtjate sertifitseerimise eest vastutavate siseriiklike üksuste haldusandmetest. Kuni vaatlusaastani 2007 oli andmete esitamine vabatahtlik. Alates 2008. aastast tuleb andmed esitada kooskõlas komisjoni määrusega (EÜ) nr 889/2008, millega rakendatakse nõukogu määrust (EÜ) nr 834/2007.

Põllumajanduskultuuride statistika

Põllumajanduskultuuride statistikat kogutakse määruse (EÜ) nr 543/2009 alusel valikuuringute abil, mida täiendatakse haldusandmete ja ekspertide tähelepanekutel põhinevate hinnangutega. Allikad on ELi liikmesriikide lõikes erinevad, arvestades erinevusi riikide tingimustes ja statistikaalastes tavades. Andmete kogumise eest kooskõlas ELi määrustega vastutavad riiklikud statistikaametid või põllumajandusministeeriumid. Eurostatile saadetakse lõppandmed võimalikult ühtlustatud kujul. Eurostat koostab ELi koondandmed. Põllumajandustoodete kohta kogutav statistika on seotud enam kui 100 taimekasvatussaadusega.

Elusloomade ja liha statistika

Elusloomade ja liha statistikat koguvad ELi liikmesriigid määruse (EÜ) nr 1165/2008 alusel, mille kohaldamisalasse kuulub elusloomade statistika veiste, sigade, lammaste ja kitsede kohta, tapastatistika veiste, sigade, lammaste, kitsede ja kodulindude kohta ning veise-, vasika-, sea-, lamba- ja kitseliha toodangu prognoosid. Loomakasvatuse uuringutesse hõlmatakse piisaval arvul põllumajandusettevõtteid, et katta vähemalt 95 % põllumajandusettevõtete struktuuri viimasel vaatlusel kindlaksmääratud põllumajandusloomadest kogu riigis. Veise- ja seastatistika koostatakse kaks korda aastas, võrdluspäevana kasutatakse üht päeva mais-juunis ja üht päeva novembris-detsembris.

Piima ja piimatoodete statistika

Piima ja piimatoodete statistikat kogutakse otsuse 97/80/EÜ alusel, millega rakendatakse direktiivi 96/16/EÜ. Statistika hõlmab andmeid põllumajandusettevõtete toodangu ja piima kasutamise kohta, samuti meiereide tegevuse, sh vastuvõtmise ja tootmise kohta. Kuna piimatootmisettevõtteid on vähe, on riikide andmed sageli statistiliselt konfidentsiaalsed. Seda silmas pidades on keeruline esitada ELi kogunäitajaid ning osa analüüsis esitatud teabest põhineb osalistel andmetel liikmesriikide kohta (st mitu riiki võib olla arvestusest välja jäetud). Ühelt poolt võimaldab neid väheseid ettevõtteid käsitlev statistika esitada varajasi hinnanguid suundumuste kohta. Teisalt on piimasektorist täieliku ülevaate saamiseks vaja üksikasjalikku teavet põllumajandusettevõtetelt, mis tähendab, et piimatootmise lõplikud arvandmed on ELi tasandil kättesaadavad alles ligikaudu aasta pärast vaatlusaastat. Piimatoodete üle peetakse arvestust massi põhjal, mistõttu on keeruline eri tooteid (nt värske piim ja piimapulber) võrrelda. Meierei tootmisprotsessides kasutatud täispiima või rasvatu piima koguse arvestamisel on arvandmed paremini võrreldavad.

Põllumajanduse arvepidamine

Põllumajanduse arvepidamine on Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi (ESA 2010) satelliitkonto. See hõlmab arvestusperioodi jooksul põllumajanduslike üksuste müüdud, põllumajandusettevõtete varudes hoitud või põllumajandustootjate poolt edasiseks töötlemiseks kasutatud põllumajandustooteid ja osutatud teenuseid. Põllumajanduse arvepidamise mõisted on kohandatud põllumajandustööstuse erilise iseloomuga, näiteks ei hõlma see mitte üksnes viinamarjade ja oliivide tootmist, vaid ka veini ja oliiviõli tootmist põllumajandustootjate poolt, kui põllumajandustootja kasutab selleks ise kasvatatud viinamarju ja oliive. See hõlmab teavet loomasöödas kasutatavate taimekasvatussaaduste üksusesisese tarbimise kohta, samuti toodangu kohta, mida kasutatakse oma tarbeks kapitalikaupade tootmiseks ning mis on ette nähtud lõpptarbimiseks samas põllumajanduslikus üksuses. Põllumajanduse arvepidamine koosneb tootmiskontost, tulude moodustumise kontost, ettevõtlustulu kontost ja teatavatest kapitalikonto elementidest. Toodangukirjete puhul edastavad ELi liikmesriigid Eurostatile nii väärtused baashindades kui ka nende komponendid (väärtused tootjahindades, tootesubsiidiumid ja tootemaksud).

Pestitsiidide tarbimine

Alates vaatlusaastast 2011 kogutakse kõnealuseid andmeid määruse (EÜ) nr 1185/2009 alusel, mis käsitleb pestitsiidide statistikat ning millega kehtestati ühine raamistik ühenduse statistika süstemaatiliseks koostamiseks taimekaitsevahenditena kasutatavate pestitsiidide turulelaskmise ja kasutamise kohta. Ainete ühtlustatud klassifikatsioonis on toimeained liigitatud põhigruppidesse, tootekategooriatesse ja keemiliste ainete klassidesse. Eurostat võib avaldada riikide mittekonfidentsiaalseid andmeid põhigrupi ja tootekategooria tasandil.

Taimekaitsevahendid on ühest või mitmest toimeainest koosnevad või ühte või mitut toimeainet sisaldavad valmistised sellisel kujul, millisel nad kasutajale tarnitakse, ning mis on ette nähtud:

  • taimede või taimsete saaduste kaitseks kõikide kahjulike organismide eest või selliste organismide mõju vältimiseks, kui kõnealused ained või valmistised ei ole allpool teisiti määratletud;
  • taimede eluprotsessi mõjutamiseks muul viisil kui toitainena (nt kasvuregulaatorid);
  • taimsete saaduste säilitamiseks, kui kõnealuste ainete või saaduste suhtes ei kohaldata nõukogu või komisjoni erisätteid säilitusainete kohta;
  • ebasoovitavate taimede hävitamiseks või
  • taimede ebasoovitava kasvu kontrollimiseks või ärahoidmiseks.

Kõigi liikmesriikide poolt vastu võetud ühine määratlus aga puudub ning riigiti võib esineda märkimisväärseid erinevusi seoses sellega, mis tooteid kasutatakse; seetõttu on võrreldavus piiratud. Üksikasjalikuks hindamiseks on vaja lisateavet olukorra kohta konkreetsetes riikides. Andmeid esitatakse toimeainete (kaubanduslikus tootes sisalduvad ained, mis avaldavad soovitavat mõju sihtorganismidele (seened, umbrohi, kahjurid jne)) koguste kohta. Baasandmed esitatakse üldjuhul aasta jooksul müüdud toimeainekogusena (kilogrammides) toodete peamiste funktsionaalrühmade (herbitsiidid, kõrreliste umbrohtude tõrjevahendid ja samblatõrjevahendid, fungitsiidid ja bakteritsiidid, insektitsiidid ja akaritsiidid jt) kaupa.

Pestitsiidide müügi andmed hõlmavad nii põllumajanduslikku kui ka mittepõllumajanduslikku kasutamist.

Pestitsiidide müügi statistikas tuleb arvestada konfidentsiaalsuspiirangutega. Nende piirangute mõju andmetele on liikmesriikide, pestitsiidiliigi ja aastate lõikes erinev. Ajavahemiku 2011–2017 andmetest pestitsiidide kogumüügi kohta ELis olid konfidentsiaalsed alla 3 %.

Mineraalväetiste tarbimine

Mineraalväetistega seoses avaldab Eurostat andmeid kahes andmekogumis: (aei_fm_usefert) ja (aei_fm_manfert). Esimese andmekogumi jaoks kogutakse andmeid liikmesriikidelt ning sellega hinnatakse lämmastiku (N) ja fosfori (P) kasutamist põllumajanduses. Teises andmekogumis hinnatakse tarbimist, lähtudes Euroopa väetisetootjate ühenduse (Fertilizers Europe) andmetest mineraalväetiste müügi kohta ELis. Kutseorganisatsiooni Fertilizers Europe hinnangulised mineraalväetiste müügil põhinevad arvandmed vastavad enamasti riikide esitatud hinnangutele lämmastiku ja fosfori kasutamise kohta, ehkki metoodiliste erinevuste tõttu ei ole need andmed otseselt võrreldavad.

Lämmastiku kogubilanss

Lämmastiku kogubilansi metoodikat kirjeldatakse Eurostati/OECD toitainete arvestamise käsiraamatus. Lämmastiku kogubilanss sisaldab kõiki pinnasesse lisatud ja sealt välja viidud lämmastikukoguseid; lämmastiku koguülejääk on sisendi ja väljundi üldkoguste vahe. Selleks et arvutada lämmastiku koguülejääk hektari kohta, jagatakse lämmastiku koguülejäägi summaarne näitaja võrdluspindalaga. Eurostati andmebaasi üleslaaditud bilansside praeguses versioonis on võrdluspindalaks kasutatava põllumajandusmaa pindala. Tasub märkida, et teatavates riikides kasutatakse mõnevõrra teistsugust metoodikat, näiteks Austrias ja Hispaanias. See tähendab, et aegread on riikide piires võrreldavad, ent üksikväärtusi ei tohiks võrrelda teiste riikide üksikväärtustega.

Kalandusstatistika

Kalandusstatistikat kogub Eurostat ELi liikmesriikide ja Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) liikmesriikide ametlikest allikatest. Kõnealust statistikat kogutakse rahvusvaheliselt kokkulepitud mõistete ja kooskõlastamise töörühmas väljatöötatud määratluste alusel; töörühma kuuluvad Eurostat ja mitu teist kalandusstatistikaga seotud ülesandeid täitvat rahvusvahelist organisatsiooni.

Euroopa kalandustoodangu statistika hõlmab püügi ja vesiviljelustoodangu andmeid. Püük tähendab mis tahes püügiühiku (olenemata liigist ja klassist, sh kalurid, laevad, vahendid jms) ükskõik mis otstarbel (töönduslik, suuremahuline, harrastus- ja elatuskalapüük) püütud kalandustooteid. Püügi riikliku kuuluvuse määrab ära eeskätt kalalaeva lipuriik. Püügi kõrval kogub Eurostat statistikat ka lossimise kohta, mis on seotud kõigi aruandvas riigis lossitud kalandustoodetega (väljendatakse toote kaaluna), olenemata lossitava laeva lipuriigist. See hõlmab ka toodangut, mis on aruandva riigi laevadelt lossitud väljaspool ELi asuvates sadamates ja imporditud ELi. Vesiviljelustoodang viitab (magevee või mere) veeorganismide kasvatamisele kontrollitavates tingimustes. Vesiviljelus tähendab sekkumist loomulikku kasvuprotsessi, näiteks varude pidev täiendamine, toitmine ja kaitse kiskjate eest. Kasvatamine eeldab samuti kasvatatava kalavaru kuulumist era- või äriühingu omandisse.

EMP liikmesriigid esitavad Eurostatile püügistatistikat kooskõlas järgmiste ELi õigusaktidega:

  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 218/2009 Atlandi ookeani kirdeosas kalastavate liikmesriikide nominaalsaagi statistiliste andmete esitamise kohta (ELT L 87, 31.3.2009, lk 70).
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 217/2009 Loode-Atlandi piirkonnas kalastavate liikmesriikide saagi ja kalandustegevuse statistiliste andmete esitamise kohta (ELT L 87, 31.3.2009, lk 42).
  • Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrus (EÜ) nr 216/2009 nominaalsaagi statistiliste andmete esitamise kohta liikmesriikide poolt, kes kalastavad teatavates väljaspool Atlandi ookeani põhjaosa asuvates piirkondades (ELT L 87, 31.3.2009, lk 1).

Statistika esitatakse lossitud saagi eluskaalu ekvivalendina (st toote lossimiskaal, mille suhtes on kohaldatud asjakohast ümberarvestuskoefitsienti). Seepärast ei hõlma statistika püütud, kuid lossimata jäetud kalandustoodete koguseid. Lossimisstatistika puhul esitavad riigid igal aastal andmed oma sadamates lossitud kalandustoodete koguste ja väärtuste kohta kooskõlas 18. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 1921/2006, mis käsitleb statistiliste andmete esitamist kalandustoodete lossimise kohta liikmesriikides ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 1382/91 (ELT L 403, 30.12.2006). Vesiviljelusstatistika puhul esitavad riigi ametiasutused vesiviljelustoodangu statistika Eurostatile kooskõlas 9. juuli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 762/2008 liikmesriikide vesiviljelust käsitleva statistika esitamise ja nõukogu määruse (EÜ) nr 788/96 kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 218, 13.8.2008).

Kalalaevastikku käsitlev ELi liikmesriikide statistika põhineb ühenduse kalalaevastiku registril, mida haldab Euroopa Komisjoni merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat. Islandi ja Norra statistika koostatakse riigi ametiasutuste esitatud kalalaevatoimikute alusel.

Jäätmeteke

Jäätmepoliitika rakendamise ning eeskätt taaskasutamise ja ohutu kõrvaldamise nõuete täitmise jälgimiseks on vaja usaldusväärseid andmeid ettevõtete ja kodumajapidamiste tekitatud jäätmete ja nende jäätmete käitlemise kohta. 2002. aastal võeti vastu määrus (EÜ) nr 2150/2002 (jäätmestatistika kohta), millega kehtestati raamistik ühenduse ühtlustatud statistika koostamiseks selles valdkonnas. Määrusega nõutakse, et alates vaatlusaastast 2004 peavad ELi liikmesriigid esitama iga kahe aasta tagant andmed jäätmete tekkimise, taaskasutamise ja kõrvaldamise kohta. Andmed jäätmetekke ja -käitluse kohta on praegu kättesaadavad paarisarvuliste vaatlusaastate kohta ajavahemikus 2004–2016.

Ettevõtluse struktuurstatistika

Ettevõtluse struktuurstatistikaga kirjeldatakse majandustegevuse struktuuri, juhtimist ja tulemuslikkust nii üksikasjalikul tegevusalade tasandil kui võimalik (mitmesaja majandussektori lõikes). ELi liikmesriigid saadavad ettevõtluse struktuurstatistika jaoks andmeid igal aastal, lähtudes alates 1995. aastast kehtivast õiguslikust kohustusest. Ettevõtluse struktuurstatistika hõlmab kogu ettevõtlustegevust, välja arvatud põllumajandustegevus ja isikuteenused, ning andmeid esitavad kõik ELi liikmesriigid, Norra ja Šveits, teatavad kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid. Andmeid kogutakse tegevusvaldkondade (I lisa – teenused, II lisa – tööstus, III lisa – kaubandus, IV lisa – ehitus) ja andmekogumite kaupa. Iga lisa sisaldab mitut ettevõtluse struktuurstatistika määruses sätestatud andmekogumit. Enamiku andmetest koguvad liikmesriikide statistikaametid statistikauuringute või äriregistrite abil või mitmesugustest haldusallikatest. Finantssektori statistikaks vajalikku teavet esitavad sageli finantsasutusi reguleerivad või nende üle kontrolli teostavad riigiametid või keskpangad (NACE Rev. 2 K jagu / NACE Rev. 1.1 J jagu). Liikmesriigid kasutavad vastavalt andmeallikale erinevaid statistilisi meetodeid, näiteks laiendus, mudelipõhine hindamine või imputeerimise eri vormid, et tagada koostatava ettevõtluse struktuurstatistika kvaliteet.

PRODCOM-statistika

PRODCOM-statistikaga antakse üksikasjalikku teavet vaatlusperioodil müüdud toodangu füüsilise koguse ja väärtuse ning teatavate toodete puhul kogutoodangu mahu kohta vaatlusperioodil. PRODCOM-vaatlus põhineb ligikaudu 3 900 tootest koosneval PRODCOM-loetelul. Loetelus kasutatav 8-kohaline kood sisaldab tegevusaladel põhineva toodete klassifikaatori (CPA) 6-kohalist rubriigikoodi ja seega klassifikaatori NACE Rev 1.1 4-kohalist koodi. 2008. aastast on PRODCOM-loetelu kood seotud CPA 2008 ja NACE Rev. 2-ga. Tänu seosele NACEga saavad riiklikud statistikaametid toodet tõenäoliselt tootvad ettevõtted kindlaks teha äriregistri abil. PRODCOM-loetelu vaadatakse läbi igal aastal.

Transpordistatistika

Kaupade autovedu käsitlevad andmed pärinevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 70/2012 (kaupade autovedu käsitlevate statistiliste aruannete kohta) raamistikus kogutavatest mikroandmetest. Arvandmed koondatakse aruandvate riikide korraldatud valikvaatluste põhjal. Andmeid väljendatakse tonnides, tonnkilomeetrites, sõidukilomeetrites ja sõitude arvuna. Kaupade autoveo statistikat esitavad liikmesriigid oma territooriumil registreeritud sõidukite kohta. Siseveetranspordi statistika kajastab ELi siseveeteede võrgus toimunud kaubaveo mahtu ja tulemuslikkust. Neid andmeid esitatakse nn territoriaalsuse põhimõtte alusel, mis tähendab, et iga riik esitab andmed kaupade lastimise ja lossimise ning liikumise kohta oma territooriumil, olenemata ettevõtjate päritoluriigist või esimese lastimise ja lõpliku lossimise kohast.

Kaubandusstatistika

ELi andmed pärinevad Eurostati Comexti andmebaasist. Comext on Eurostati rahvusvahelise kaubavahetuse võrdlusandmebaas. See võimaldab tutvuda nii hiljutiste kui ka varasemate ELi liikmesriikidelt kogutud andmetega ning ühtlasi hõlmab statistikat märkimisväärse arvu ELi mittekuuluvate riikide kohta. Igal kuul koostatakse Comexti andmete põhjal rahvusvahelise kaubavahetuse koond- ja üksikasjalik statistika, mis avaldatakse Eurostati veebisaidil. Kuna Comexti ajakohastatakse iga päev, võivad veebisaidil avaldatud andmed erineda Comextis sisalduvatest andmetest, kui neid on hiljuti muudetud.

Selles artiklis liigitatakse põllumajandustooteid vastavalt kombineeritud nomenklatuuri (CN) alamrubriikidele; kombineeritud nomenklatuur põhineb kaupade kirjeldamise ja kodeerimise harmoneeritud süsteemil (Maailma Tolliorganisatsiooni hallatav rahvusvaheline klassifitseerimissüsteem). Kombineeritud nomenklatuuris on 24 põllumajandustoodete gruppi (gruppi tähistatakse kahekohalise koodiga), mis jagunevad omakorda kolme suurema kategooria vahel: loomsed tooted, taimsed tooted ja toidukaubad. Grupp 15 (loomsed ja taimsed rasvad ja õlid ning nende lõhustamissaadused; töödeldud toidurasvad; loomsed ja taimsed vahad) kuulub taimsete toodete kategooria alla.

Lõpptarbimiskulutused

Kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste andmeid kogub Eurostat kooskõlas rahvusvahelise klassifikaatoriga COICOP (Classification of Individual Consumption by Purpose, individuaalse tarbimise klassifikaator eesmärgi järgi) ESA 2010 raamistikus. Iga andmekogumi edastamise nõuded on sätestatud ESA 2010 edastusprogrammis. COICOP-andmete edastamise tähtaeg on t + 9 kuud pärast vaatlusperioodi.

Kodumajapidamiste tarbimiskulutusi liigitatakse tarbimise eesmärkide lõikes kooskõlas klassifikaatoriga COICOP (vt ka komisjoni 23. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 113/2002). Asjaomased COICOP-kategooriad kolmenumbrilisel tasemel:

  • P010 – toit ja alkoholita joogid;
  • P011 – toit;
  • P012 – alkoholita joogid;
  • P020 – alkoholjoogid, tubakatooted ja narkootikumid;
  • P021 – alkoholjoogid;
  • P111 – toitlustusteenused.

Kehamassiindeksi (KMI) statistika

KMI statistikas kasutatav teave pärineb Euroopa terviseuuringust, mille eesmärk on koguda ELi liikmesriikide lõikes ühtlustatud statistikat andmeesitajate terviseseisundi, eluviiside (tervist mõjutavad tegurid) ja tervishoiuteenuste kasutamise kohta. Kehamassiindeks (KMI) näitab inimese kehakaalu ja pikkuse suhet ning peegeldab päris hästi keha rasvasisaldust. KMId peetakse kõige paremaks näitajaks täiskasvanute ülekaalu ja rasvumise hindamisel (vähemalt 18-aastased), kui teada on vaid kehakaal ja pikkus. Selle arvutamiseks jagatakse inimese kehakaal (kilogrammides) tema pikkuse ruuduga (meetrites). KMI = kehakaal (kg) / pikkus (m)²

KMI tulemuste tõlgendamiseks kasutatakse alljärgnevat (WHO) jaotust:

< 18,50: alakaaluline;
18,50 – < 25,00: normaalkaalus;
>=25.00: ülekaaluline;
>= 30,00: rasvunud.

Kontekst

Euroopa rohelise kokkuleppe keskmes on strateegia „Talust taldrikule“ õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks.

Strateegias on kindlaks määratud viis strateegilist põhieesmärki.

i) Kestliku toidutootmise tagamine
See hõlmab meetmeid eesmärgiga: toetada põllumajandustootjaid ja kalureid jõupingutustes eesmärgiga võidelda kliimamuutuste vastu, kaitsta keskkonda ja tagada elurikkuse säilimine; märkimisväärselt vähendada keemiliste pestitsiidide, väetiste ja antibiootikumide kasutamist ja sõltuvust neist; arendada mahepõllumajandust; toetada üleminekufaasis olevaid põllumajandustootjaid ja kalureid, et tagada kestlikud elatusvahendid.
ii) Toiduainete töötlemise ja tarneahela järgmiste etappide tegevuse kestlikkuse edendamine
See hõlmab meetmeid eesmärgiga: mõjutada tarbijate toitumisvalikuid; vaadata läbi turustamisstandardid; kehtestada toidu toitainelise koostise soovitused; parandada toidu pakendamist.
iii) Kestlikult toodetud toidu tarbimise edendamine
See hõlmab meetmeid eesmärgiga: pöörata ülekaalulisuse ja rasvumise määr kogu ELis langusesse; suurendada tarbijate teadlikkust toidu märgistamise parandamise abil; kehtestada kestlike toiduhangete kohustuslikud miinimumkriteeriumid.
iv) Toidukao ja toidujäätmete vähendamine
See hõlmab meetmeid eesmärgiga: vähendada toidukadu kogu tarneahelas; parandada toitainete ja teiseste toorainete taaskasutamist; tugevdada biomajandust, jäätmekäitlust ja taastuvenergia valdkonda.
v) Võitlus toidupettuse vastu tarneahelas
See hõlmab meetmeid eesmärgiga: parandada toidu jälgitavust ja hoiatusi.

Direct access to

Other articles
Tables
Database
Dedicated section
Publications
Methodology
Visualisations




Metoodika

Märkused

  1. ↑ Raamatupidamise kontekstis on tööstus majandustegevusala. Terminiga „põllumajandustööstus“ tähistatakse põllumajandustootmist majandusharuna, kuid seda ei tohiks mõista viitena sellele, et põllumajandusega tegeletakse tööstuslikul tasandil või et see on seotud üksnes toorainete töötlemisega.
  2. ↑ OECD, 2019, „Accelerating Climate Action: Refocusing policies through a Well-being lens“.
  3. ↑ ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) püügipiirkonnad 21, 27, 34, 37, 41, 47, 51.
  4. ↑ Lisateave on kättesaadav Euroopa Komisjoni ühise kalanduspoliitika teemalisel veebilehel.
  5. ↑ Vt lisateave siin.
Retrieved from "https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Talust_taldrikule_–_teekonna_statistika&oldid=538253"