Archive:Palk ja tööjõukulud
Andmed 2020. aasta aprilli seisuga.
Artikli kavandatud uuendamine: juuli 2021.
This Statistics Explained article has been archived on 18 December 2020.
Highlights
Hinnangulised tööjõukulud tunnis, 2019
Selles artiklis tutvustatakse, võrreldakse ja vastandatakse palganäitajaid ja tööjõukulusid (tööandja personalikulud) Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides, Ühendkuningriigis ja ELi kandidaatriikides ning Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) riikides.
Tööjõul on majanduse toimimises oluline roll. Ettevõtjate seisukohast tähendab see kulusid (tööjõukulud), mis ei hõlma üksnes töötajate palku, vaid ka mittepalgalisi kulusid, peamiselt tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid. Seega on tööjõukuludel määrav roll ettevõtjate konkurentsivõimes, kuigi seda mõjutavad ka kapitalikulu (nt laenuintressid ja omakapitali dividendid) ja hinnavälised tegurid, nagu ettevõtlusvaim, oskused ja tööviljakus, innovatsioon ja kaubamärgi/toote positsioneerimine turul.
Full article
Tööjõukulude komponendid
Töötajate jaoks on töö eest saadav hüvitis, mida sagedamini nimetatakse palgaks või töötasuks, üldiselt nende peamine sissetulekuallikas, mis mõjutab seetõttu oluliselt nende kulutamis- ja/või säästmisvõimet. Brutopalk/-töötasu sisaldab töötaja makstavaid sotsiaalmakseid, netotöötasu arvutamisel aga arvatakse need maksed ja riigile tasutavad summad (nt tulumaks) maha. Kuna maksude suurus sõltub üldiselt leibkonna sissetulekust ja koosseisust, arvutatakse netotöötasu mitme tüüpilise leibkonna kohta.
Diagramm 1 annab ülevaate netotöötasu, brutotöötasu/-palga ja tööjõukulude vahelistest seostest.
Tööjõukulud
2019. aastal oli keskmine tööjõukulu tunnis EL 27s hinnanguliselt 27,7 eurot ja euroalal (EA 19) 31,4 eurot. Selle keskmise näitaja varjus on tööjõukulud tunnis ELi liikmesriikides aga väga erinevad, ulatudes 6,0 eurost Bulgaarias 44,7 euroni Taanis (vt joonis 1); Norras oli keskmine näitaja veelgi suurem (50,2 eurot).
.png)
Tööjõukulud koosnevad palgakuludest ja mittepalgalistest kuludest, nagu tööandja sotsiaalmaksed. 2019. aastal oli mittepalgaliste kulude osatähtsus kogu tööjõukuludes kõigis majandusharudes EL 27s 25,1 % ja euroalal 25,6 %. Ka mittepalgaliste kulude osatähtsus oli ELi liikmesriikides väga erinev. Mittepalgaliste kulude osatähtsus oli suurim Prantsusmaal (32,9 %), Rootsis (32,2 %) ja Itaalias (28,8 %), väikseim osatähtsus registreeriti Luksemburgis (11,0 %), Maltal (5,9 %) ja Leedus (5,3 %).
Brutopalk/-töötasu
Mediaantöötasu
Brutotöötasu moodustab tööjõukulude suurima osa. 2014. aastal registreeriti suurim mediaanbrutotunnitasu eurodes Taanis (25,52 eurot), Iirimaal (20,16 eurot) ja Rootsis (18,46 eurot). Seevastu väikseim mediaanbrutotunnitasu registreeriti Leedus (3,11 eurot), Rumeenias (2,03 eurot) ja Bulgaarias (1,67 eurot). Teiste sõnadega, eurodes arvestatuna oli suurim mediaanbrutotunnitasu EL 27 liikmesriikides 15 korda suurem kui väikseim mediaanbrutotunnitasu; hinnatasemega korrigeerituna (konverteerides selle ostujõu standardile) oli suurim keskmine näitaja väikseimast keskmisest näitajast viis korda suurem ning skaala kummaski otsas olid jällegi Taani ja Bulgaaria.
,_2014.png)
(v.a praktikandid), 2014
Allikas: Eurostat (earn_ses_pub2s)
Madalapalgalised
Madalapalgalisteks peetakse töötajaid, kes teenivad kuni kaks kolmandikku riigi mediaanbrutotunnitasust. 2014. aastal oli EL 28s madalapalgalisi 17,2 % töötajatest (näitaja hõlmab Ühendkuningriiki; EL 27 andmed puuduvad), samal ajal kui euroalal oli nende osakaal 15,9 %. Madalapalgaliste osakaal oli EL 27 liikmesriikides 2014. aastal väga erinev: nende osakaal oli suurim Lätis (25,5 %), Rumeenias (24,4 %) ja Leedus (24,0 %). Seevastu oli madalapalgalisi alla 10 % töötajatest Itaalias (9,4 %), Prantsusmaal (8,8 %), Taanis (8,6 %), Soomes (5,3 %), Belgias (3,8 %) ja Rootsis (2,6 %).
_earning_two_thirds_or_less_of_the_median_gross_hourly_earnings,_2014_(%25_of_employees).png)
(v.a praktikandid), kes teenivad kuni kaks kolmandikku mediaanbrutotunnitasust, 2014
(% töötajatest)
Allikas: Eurostat (earn_ses_pub1s)
Sooline palgalõhe
Korrigeerimata sooline palgalõhe on oluline näitaja, millega mõõdetakse meeste ja naiste keskmise sissetuleku erinevusi ELis. 2018. aastal maksti EL 27s tervikuna naistele keskmiselt 14,8 % vähem palka kui meestele, euroalal oli see vahe 15,9 %. Sooline palgalõhe oli suurim Eestis (22,7 %), Saksamaal (20,9 %) ja Tšehhis (20,1 %). Kõige vähem erines sugupoolte keskmine palk Itaalias (5,0 %, 2017. aasta andmed), Luksemburgis (4,6 %) ja Rumeenias (3,0 %) – vt joonis 4.
.png)
(mees- ja naissoost töötajate keskmise brutotunnitasu erinevus protsendina meestöötajate brutotunnitasust)
Allikas: Eurostat (earn_gr_gpgr2)
Soolist palgalõhet võivad põhjustada mitmed tegurid, näiteks erinevused tööturul osalemise määras, valdavalt mees- või naistöötajatega ametite ja tegevusalade erinevused, osalise tööajaga töötavate meeste ja naiste erinev arv, samuti eraettevõtete ja riigiasutuste personaliosakondade suhtumine karjääriedendamisse ning tasustamata puhkusesse ja/või rasedus- ja sünnituspuhkusesse ning lapsehoolduspuhkusesse. Mõned soolist palgalõhet vähemalt osaliselt seletada võivad olulised tegurid on meeste ja naiste valdkondlik ja tööalane segregatsioon, haridus ja koolitus, teadlikkus ja läbipaistvus ning otsene diskrimineerimine. Sooline palgalõhe kajastab ka muud ebavõrdsust, eelkõige naiste sageli ebaproportsionaalselt suurt rolli perekondlike kohustuste täitmisel ja sellega seotud raskusi töö- ja eraelu ühitamisel. Paljud naised töötavad osalise tööajaga või ebatüüpilise lepingu alusel: kuigi see võimaldab neil tööturule jääda ja samal ajal perekondlikke kohustusi täita, võib sel olla negatiivne mõju nende palgale, karjäärivõimalustele, edutamisväljavaadetele ja pensionile.
Netosissetulek ja maksukoormus
Kõik andmed põhinevad OECD poolt välja töötatud üldtunnustatud mudelil, mille näitajad on saadud riiklikest allikatest (täpsem teave mudeli kohta veebisaidil OECD - Benefits and wages).
Netosissetulek
Teave netosissetuleku kohta täiendab brutotöötasu andmeid seoses kasutada jääva sissetulekuga pärast seda, kui brutosummast on maha arvatud tulumaks ja töötaja sotsiaalkindlustusmaksed ning lastega leibkondade puhul on lisatud peretoetused (ülalpeetavate laste eest makstavad rahasummad).
2019. aastal ulatus ettevõtlusmajanduse töötaja keskmisest töötasust 100 % teeniva lasteta üksikisiku netosissetulek 42 584 eurost Luksemburgis 6 030 euroni Bulgaarias. Neis kahes ELi liikmesriigis registreeriti ka ühe palgasaaja ja kahe lapsega abielupaaride vastavalt suurim (57 175 eurot) ja väikseim (6 603 eurot) keskmine netosissetulek (vt joonis 5).
.png)
Kahe töölkäijaga abielupaaride puhul (kus mõlemad saavad keskmise töötaja töötasu) registreeriti suurim aastane netosissetulek Luksemburgis nii kahe lapsega paaridel (94 638 eurot) kui ka lasteta paaridel (87 024 eurot). Väikseim netosissetulek registreeriti Bulgaarias: 12 102 eurot kahe lapsega paaridel ja veidi vähem, 12 061 eurot lasteta paaridel.
Maksukoormus
Maksumäära näitajate (tööjõukulude maksukiil, töötuse lõks ja madala palga lõks) eesmärk on jälgida töötamise atraktiivsust. Joonisel 6 on esitatud maksumäära näitajad lasteta üksikisikust madalapalgalise töötaja kohta, kes teenib kaks kolmandikku (täpsemalt 67 %) ettevõtlusmajanduse (NACE Rev. 2, jaod B–N) töötaja keskmisest sissetulekust.
Esimese näitaja (tööjõukulude maksukiil) abil mõõdetakse seda, kui suure osa tööjõukuludest moodustavad maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed. Maksukiilu määratletakse kui brutotöötasu suhtes kohaldatavat tulumaksu, millele on liidetud töötaja ja tööandja makstavad sotsiaalkindlustusmaksed, väljendatuna protsendina kogutööjõukuludest. 2019. aastal oli EL 27s maksukiil 39,5 % (euroalal 40,1 %). Madalapalgaliste tööjõukulude maksukiilud olid 2019. aastal suurimad Belgias (45,4 %), Saksamaal (45,2 %) ja Ungaris (44,6 %) ning väikseimad Maltal (27,4 %), Iirimaal (24,6 %) ja Küprosel (18,1 %).
.png)
(%)
Allikas: Eurostat (earn_nt_taxwedge), (earn_nt_unemtrp) ja (earn_nt_lowwtrp)
Teine näitaja – töötuse lõks – näitab, mis osa suurenenud brutotöötasust (väljendatuna protsentides) läheb kõrgemate maksude ja töötaja sotsiaalkindlustusmaksetega ning töötushüvitisest ja muudest hüvitistest ilmajäämise kaudu kaduma, kui töötu naaseb tööturule. 2019. aastal oli töötuse lõks EL 27s 74,4 % ja euroalal 74,5 %. Kõrgeimad määrad registreeriti Belgias (93,1 %), Luksemburgis (90,9 %) ja Taanis (88,9 %) ning madalaimad Slovakkias (46,4 %), Kreekas (34,6 %) ja Eestis (32,2 %).
Kolmas näitaja – madala palga lõks – mõõdab suurenenud brutosissetuleku seda osa (protsendina), mis läheb maksudena kaduma tulumaksu, töötaja sotsiaalkindlustusmaksete ja hüvitiste kaotamise kombineeritud mõjuna, kui brutotöötasu suureneb 33 %-lt 67 %-le ettevõtlusmajanduse töötaja keskmisest töötasust. 2019. aastal oli madala palga lõksu määr EL 27s 39,3 % ja euroalal 41,1 %, kõrgeimad määrad registreeriti taas Belgias (60,4 %), Luksemburgis (50,6 %) ja Taanis (50,2 %) ning madalaimad Bulgaarias (22,4 %), Eestis (21,0 %) ja Küprosel (8,3 %).
Tabelite ja jooniste lähteandmed
Palk ja tööjõukulud: tables and figures (inglise keeles)
Andmete allikad
Tööjõukulud
Tööjõukulud hõlmavad töötajate tasusid (sealhulgas palka, rahas ja loonusena makstavat töötasu, tööandja makstavaid sotsiaalkindlustusmakseid), kutseõppega seotud kulusid ja muid kulusid (näiteks töölevõtukulud, tööriiete soetamise kulud ja tööhõivemaksud, mida peetakse tööjõukuludeks ning millest on maha arvatud saadud toetused). Need tööjõukulude komponendid ja nende jaotused on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta määruses nr 1737/2005.
Tööjõukulude statistika on mitmeaastase, aasta- ja kvartalistatistika hierarhiline süsteem, mille eesmärk on anda ulatuslik ja üksikasjalik pilt eri majandusharude tööjõukulude suurusest, struktuurist ja lühiajalisest muutumisest ELi liikmesriikides ja teatavates teistes riikides. Kogu statistika põhineb tööjõukulude ühtsel määratlusel. Tööjõukulude tasemed põhinevad värskeimal tööjõukulude uuringul (praegu 2016. aasta oma) ja kvartaalse tööjõukulude indeksi põhisel ekstrapoleerimisel. Tööjõukulude uuring on iga nelja aasta tagant korraldatav uuring, mille raames kogutakse tööjõukulude suuruse kohta väga üksikasjalikke andmeid. Tööjõukulude indeksi abil ekstrapoleerimisel kasutatakse üksnes koondandmeid. Kvartaalne tööjõukulude indeks (Euroindicator (inglise keeles)) näitab tööjõust kui tootmistegurist tulenevat kulusurvet. Tööjõukulude indeks hõlmab andmeid, mis on seotud keskmiste kogutööjõukuludega tunnis ja kahe tööjõukulude liigiga: palgaga ja tööandja sotsiaalkindlustusmaksetega, millele on liidetud tööandja makstud maksud ja millest on maha arvatud tööandja saadud toetused. Andmed on kättesaadavad ELi kui terviku (EL ja euroala) ning ELi liikmesriikide kohta tööpäevade arvuga ja hooajaliselt korrigeeritud koondandmetena, mis hõlmavad tööstus-, ehitus- ja teenusesektorit (välja arvatud avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus) vastavalt NACE Rev. 2 jagudele B–N ja P–S (andmed on esitatud ka majandustegevusalade kaupa).
Brutopalk/-töötasu
Töötasudega seotud olulisemad mõisted on esitatud 21. oktoobri 2005. aasta määruses (EÜ) nr 1738/2005. Andmed saadakse iga nelja aasta järel korraldatavast töötasu struktuuri uuringust, mille viimased andmed pärinevad 2014. aasta oktoobrist. Brutotöötasu hõlmab otse tööandja makstavat rahalist tasu, millest ei ole maha arvatud palgatöötaja makstavaid ja tööandja kinnipeetavaid makse ja sotsiaalkindlustusmakseid. Selle hulka arvatakse ka kõik preemiad, olenemata sellest, kas neid makstakse korrapäraselt või mitte (13. või 14. kuupalk, puhkusetoetused, kasumiosalus, kasutamata puhkuse kompensatsioon, aeg-ajalt makstavad komisjonitasud jne).
Mediaantöötasu andmed põhinevad kõikide nende töötajate (täistööajaga ja osalise tööajaga töötajate, kuid mitte praktikantide) brutotunnitasul, kes töötavad vähemalt kümne töötajaga ettevõttes mis tahes majandussektoris, välja arvatud põllumajandus, kalapüük, avalik haldus, kodumajapidamised ja eksterritoriaalsed organisatsioonid. Mediaantöötasu arvutatakse nii, et poolte palgasaajate töötasu jääb mediaanist allapoole ja pooltel ülespoole.
Sooline palgalõhe
Korrigeerimata soolist palgalõhet määratletakse kui erinevust meessoost ja naissoost töötajatele makstava keskmise brutotunnitasu vahel ning seda väljendatakse protsendina meessoost töötajatele makstavast keskmisest brutotunnitasust. Selle näitaja arvutamise metoodika põhineb töötasu struktuuri uuringu raames kogutud andmetel, mida uuendatakse iga nelja aasta tagant, kui avaldatakse uued töötasu struktuuri uuringu andmed.
Kasutatud metoodika kohaselt hõlmab korrigeerimata soolise palgalõhe näitaja tööstus-, ehitus- ja teenusesektoris (NACE Rev. 2 jaod B–S, v.a jagu O) tegutsevate (vähemalt kümne töötajaga) ettevõtete kõiki töötajaid (vanuse ja töötundide piiranguid ei ole). Mõni riik esitab teavet ka NACE Rev. 2 jao O (avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus) kohta, kuid see pole kohustuslik. Lisaks on teave saadaval eraldi avaliku ja erasektori kohta vastavalt tööajale (täistööaeg või osaline tööaeg) ning töötajate vanusele.
Netosissetulek ja maksukoormus
Netosissetulek tuleneb brutotöötasust ning tegemist on selle osaga tasust, mida töövõtja saab tegelikult kulutada või edaspidiseks säästa. Võrreldes brutotöötasuga ei sisalda netosissetulek sotsiaalkindlustusmakseid ega makse, kuid sisaldab peretoetusi.
Töötuse lõksu määratletakse kui vahet brutotöötasu ja netosissetuleku suurenemise vahel pärast tööle naasmist, väljendatuna protsendina brutotöötasust.
Kontekst
Tööjõukulude ja töötasude struktuur ja arengusuund on mis tahes tööjõuturu olulised omadused, mis kajastavad tööjõu pakkumist ja ettevõtjate nõudlust selle järele.
EL püüab edendada võrdseid võimalusi, tegutsedes soolise palgalõhe järkjärgulise kaotamise nimel. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 157 lõikes 1 on sätestatud meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte ja artikli 157 lõikes 3 õiguslik alus selliste õigusaktide vastuvõtmiseks, milles käsitletakse meeste ja naiste võrdset kohtlemist tööhõiveküsimustes. 2020. aasta märtsis võttis Euroopa Komisjon vastu soolise võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025. Muude valdkondade hulgas käsitletakse selles soolist palga- ja pensionilõhet.
- „Võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte on sätestatud aluslepingutes juba 1957. aastast ja see on üle võetud ELi õigusesse. Sellega tagatakse diskrimineerimise korral õiguskaitsevahendid. Sellest hoolimata teenivad naised keskmiselt vähem kui mehed. Elu jooksul süveneva soolise tööhõive- ja palgalõhe tulemusel tekib veelgi suurem pensionilõhe, mistõttu on eakad naised suuremas vaesusriskis kui mehed. Soolise palgalõhe likvideerimiseks on vaja tegeleda kõigi algpõhjustega, sealhulgas naiste väiksema tööturul osalemise, nähtamatu ja tasustamata töö, sagedasema osaajatöö ja karjäärikatkestustega, samuti soostereotüüpidel ja diskrimineerimisel põhineva vertikaalse ja horisontaalse segregatsiooniga. Kui teave palgatasemete kohta on kättesaadav, on lünki ja diskrimineerimist lihtsam tuvastada. Puuduliku läbipaistvuse tõttu paljud naised ei tea või ei suuda tõestada, et nad on alatasustatud. Komisjon esitab palkade läbipaistvust käsitlevad siduvad meetmed 2020. aasta lõpuks.“
Direct access to
- Earnings statistics (inglise keeles)
- Gender pay gap statistics (inglise keeles)
- Hourly labour costs (inglise keeles)
- Labour cost structural statistics – levels (inglise keeles)
- Labour cost index - recent trends (inglise keeles)
- Labour market statistics at regional level (inglise keeles)
- Miinimumpalga statistika
- Regional labour market disparities (inglise keeles)
- Earnings (t_earn) (inglise keeles), vt:
- Gender pay gap in unadjusted form (tsdsc340)
- Labour costs (t_lc) (inglise keeles), vt:
- Labour cost index by NACE Rev. 2 (teilm100)
- Labour cost index by NACE Rev. 2 - percentage change Q/Q-1 (teilm120)
- Labour cost index by NACE Rev. 2 - percentage change Q/Q-4 (teilm130)
- Labour cost index by NACE Rev. 2 - Index (2012=100) (teilm140)
- Earnings (earn) (inglise keeles)
- Labour costs (lc) (inglise keeles)
- Labour market (including the Labour Force Survey) (inglise keeles), vt:
- Labour cost index (ESMSi metaandmefail — lci_esms) (inglise keeles)
- Labour costs survey 2008, 2012 and 2016 – NACE Rev. 2 activity (ESMSi metaandmefail – lcs_r2_esms) (inglise keeles)
- Structure of earnings survey 2014 (ESMSi metaandmefail — earn_ses2014_esms) (inglise keeles)
- Gender pay gap in unadjusted form — NACE Rev. 2 activity (ESMSi metaandmefail – earn_grgpg2_esms) (inglise keeles)
- Net earnings and tax rates (ESMSi metaandmefail — earn_net_esms) (inglise keeles)
- International Labour Organisation – Global Wage Report (inglise keeles)
- International Labour Organisation – Wages and income (inglise keeles)
- OECD — Tax and Benefit Systems: OECD Indicators (inglise keeles)
- OECD — Benefits and Wages: Models (inglise keeles)