Archive:Miinimumpalga statistika

Andmed 2020. aasta veebruari seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: mai 2021.

This Statistics Explained article has been archived on 18 December 2020.

Highlights

Jaanuaris 2020 jäi miinimumpalk ELi liikmesriikides vahemikku 312–2 142 eurot kuus.

Miinimumpalk, jaanuar 2010 ja jaanuar 2020
(eurot kuus ja %)
Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)

Artiklis antakse ülevaade Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides valitsevatest märkimisväärselt suurtest erinevustest miinimumpalga määrades; ühtlasi võrreldakse artiklis olukorda Ühendkuningriigi, kandidaatriikide ja USAga.

Full article

Üldine ülevaade

Eurostati avaldatud miinimumpalga statistika käsitleb riiklikku palga alammäära. Riiklikku palga alammäära kohaldatakse tavaliselt kõikide töötajate või suurema osa töötajate suhtes riigis. See kehtestatakse seadusega, sageli pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist või otse riikliku sektoritevahelise kokkuleppega.

Miinimumpalk on tavaliselt esitatud brutotöötasu kuupalgamäärana, st enne tulumaksu ja töötaja makstavate sotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamist. Need mahaarvamised on riigiti erinevad. Eurostat avaldab andmed riiklike miinimumpalkade kohta kaks korda aastas. Andmed kajastavad olukorda iga aasta 1. jaanuaril ja 1. juulil. Seetõttu esitatakse miinimumpalga muutused, mis toimusid nende kahe kuupäeva vahel, alles järgmisel andmete avaldamise kuupäeval.

Erinevused riiklikes miinimumpalkades

Jaanuaris 2020 jäi miinimumpalk ELi liikmesriikides vahemikku 312–2 142 eurot kuus

Jaanuaris 2020 oli ELi 27st liikmesriigist 21s (v.a Taani, Itaalia, Küpros, Austria, Soome ja Rootsi), Ühendkuningriigis ja kõikides ELi kandidaatriikides (Montenegro, Põhja-Makedoonia, Albaania, Serbia ja Türgi) kehtestatud riiklik miinimumpalk. 1. jaanuari 2020. aasta seisuga erines kuu miinimumpalk liikmesriigiti olulisel määral, alates 312 eurost Bulgaarias kuni 2 142 euroni Luksemburgis (vt joonis 1).

Joonis 1. Miinimumpalk, jaanuar 2010 ja jaanuar 2020
(eurot kuus ja %)
Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)

Võrreldes 2010. aasta jaanuariga oli miinimumpalk (väljendatud eurodes) 2020. aasta jaanuaris kõrgem kõikides ELi liikmesriikides, kus riiklik miinimumpalk oli kehtestatud, välja arvatud Kreeka, kus see oli 12 % madalam (kumuleeritud 10 aasta kohta, muutuse keskmine määr aastas –1,3 %). 2010. aasta jaanuarist 2020. aasta jaanuarini oli miinimumpalga muutumise keskmine määr aastas kõige kõrgem Rumeenias (12,5 %) ja Leedus (10,1 %). Peale selle registreeriti miinimumpalga märkimisväärne suurenemine ka Bulgaarias (9,8 %), Eestis (7,7 %), Tšehhis (6,7 %), Poolas (6,6 %) ja Slovakkias (6,5 %) .

Võttes arvesse riikide brutokuupalga alammäärasid väljendatuna eurodes, võib need ELi liikmesriigid, kellelt kõnealuseid andmeid koguti, jaotada kolme rühma. ELi mittekuuluvad riigid on joonisel 1 koondatud eraldi rühma.

1. rühm, kus riiklik miinimumpalk oli jaanuaris 2020 väiksem kui 500 eurot kuus. Siia kuuluvad järgmised ELi liikmesriigid: Bulgaaria, Läti, Rumeenia ja Ungari. Neis riikides ulatus riiklik miinimumpalk 312 eurost Bulgaarias 487 euroni Ungaris.

2. rühm, kus riiklik miinimumpalk oli jaanuaris 2020 vähemalt 500 eurot, kuid alla 1 000 euro kuus. Siia kuuluvad järgmised ELi liikmesriigid: Horvaatia, Tšehhi, Slovakkia, Eesti, Leedu, Poola, Portugal, Kreeka, Malta ja Sloveenia. Neis riikides ulatus riiklik miinimumpalk 546 eurost Horvaatias 941 euroni Sloveenias.

3. rühm, kus riiklik miinimumpalk oli jaanuaris 2020 vähemalt 1 000 eurot kuus. Siia kuuluvad järgmised ELi liikmesriigid: Hispaania, Prantsusmaa; Saksamaa, Belgia, Madalmaad, Iirimaa ja Luksemburg. Neis riikides ulatus riiklik miinimumpalk 1 050 eurost Hispaanias 2 142 euroni Luksemburgis.

Ühendkuningriigi riiklik miinimumpalk oli 2020. aasta jaanuaris 1 599 eurot.

Kõikide ELi kandidaatriikide puhul sarnanes miinimumpalk 1. rühma kuuluvate riikide miinimumpalgaga, ulatudes 213 eurost Albaanias 440 euroni Türgis. Ameerika Ühendriigid (kus riiklik miinimumpalk on 1 119 eurot kuus) kuuluvad 3. rühmaga samasse vahemikku.

Väljaspool euroala asuvate ja miinimumpalga kehtestanud ELi liikmesriikide (Bulgaaria, Tšehhi, Horvaatia, Ungari, Poola, Rumeenia), Ühendkuningriigi ning samuti ELi kandidaatriikide ja Ameerika Ühendriikide miinimumpalga suurust ja liigitusvahemikku, mis on väljendatud eurodes, mõjutavad riiklike valuutade euroks vahetamise vahetuskursid.

Miinimumpalk väljendatuna ostujõu standardites

Vahe miinimumpalga määrade vahel riigiti oli märgatavalt väiksem, kui võeti arvesse erinevusi riikide hinnatasemes

Joonisel 2 võrreldakse miinimumbrutopalkasid, võttes arvesse hinnataseme erinevusi, rakendades ostujõu pariteete kodumajapidamise lõpptarbimiskulutuste kohta; nagu võiski eeldada, vähenevad hinnataseme arvesse võtmisel riikidevahelised erinevused. Võttes arvesse riikide kuu brutomiinimumpalka, mis on väljendatud ostujõu standardina (PPS), saab need ELi liikmesriigid, kellelt kõnealuseid andmeid koguti, jaotada kahte rühma; ka joonisel 2 on ELi mittekuuluvad riigid koondatud eraldi rühma.

1. rühm, kus riiklik miinimumpalk oli jaanuaris 2020 väiksem kui 1 000 ostujõu standardi ühikut. Siia kuuluvad järgmised ELi liikmesriigid: Läti, Bulgaaria, Eesti, Slovakkia, Tšehhi, Horvaatia, Ungari, Portugal, Kreeka, Rumeenia, Leedu ja Malta. Neis riikides ulatus riiklik miinimumpalk 579 ostujõu standardi ühikust Lätis 941 ostujõu standardi ühikuni Maltal.

2. rühm, kus riiklik miinimumpalk oli jaanuaris 2020 vähemalt 1 000 ostujõu standardi ühikut. Siia kuuluvad järgmised ELi liikmesriigid: Poola, Sloveenia, Hispaania, Iirimaa, Prantsusmaa, Belgia, Madalmaad, Saksamaa ja Luksemburg. Neis riikides ulatus riiklik miinimumpalk 1 056 ostujõu standardi ühikust Sloveenias 1 705 ostujõu standardi ühikuni Luksemburgis.

Ühendkuningriigi riiklik miinimumpalk oli 2020. aasta jaanuaris 1 320 ostujõu standardi ühikut.

Kui välja arvata Türgi, sarnanesid ülejäänud nelja ELi kandidaatriigi miinimumpalgad ostujõu standardis väljendatuna 1. rühma kuuluvate riikide miinimumpalkadega, ulatudes 388 ostujõu standardi ühikust Albaanias 634 ostujõu standardi ühikuni Serbias. Türgi (riiklik miinimumpalk 1 157 ostujõu standardi ühikut) miinimumpalk ostujõu standardi ühikutes väljendatuna kuulus 3. rühma vahemikku, aga Ameerika Ühendriikide (964 ostujõu standardi ühikut) miinimumpalk ostujõu standardi ühikutes väljendatuna kuulus 1. rühma vahemikku.

1. rühma kuuluvates ELi liikmesriikides, kus miinimumpalk eurodes oli suhteliselt madal, oli ka hinnatase madal ja seega oli miinimumpalk ostujõu standardis (PPS) väljendatuna suhteliselt kõrgem. Seevastu 2. rühma kuuluvates liikmesriikides, kus miinimumpalk eurodes oli suhteliselt kõrge, oli ka hinnatase kõrgem ja seetõttu oli ostujõu standardis väljendatud miinimumpalk sageli madalam. See hinnataseme kohandus vähendab osaliselt kolme liikmesriikide rühma vahelisi märgatavaid lahknevusi, mis eurodes väljendatud miinimumpalga puhul esile kerkisid.

Joonis 2. Miinimumpalk, jaanuar 2020
(ostujõu standardi ühikut kuus)
Allikas: Eurostat (earn_mw_cur)

Kui eurodes väljendatuna oli ELi liikmesriikide miinimumpalga tasemete vahet kajastav suhtarv 1 : 6,9 (st eurodes väljendatuna oli kõrgeim miinimumpalk 6,9 korda kõrgem madalaimast), siis ostujõu standardis väljendatuna oli see näitaja 1 : 2,9 (st ostujõu standardis väljendatuna oli kõrgeim miinimumpalk 2,9 korda kõrgem madalaimast).

Miinimumpalk võrreldes mediaanbrutotöötasuga

Joonisel 3 on esitatud teave riikliku miinimumpalga osakaalu kohta mediaanbrutotöötasus.

Selleks võeti eurodes väljendatud riiklik miinimumpalk 1. juuli 2014. aasta seisuga ja jagati töötasu struktuuri uuringus (SES 2014) mõõdetud mediaanbrutotöötasuga. 2014. aasta juulis ulatus ELi liikmeriikides miinimumpalga osakaal mediaantöötasust alates 40 %st kuni 66 %ni. Analüüsi jaoks jäeti ületunnitöö ja vahetustega töö eest makstavad tasud kuu mediaanbrutotöötasu arvestusest välja. Saksamaa, Prantsusmaa ja Iirimaa puhul, kus miinimumpalk on määratud tunnipalgana, arvutati suhtarv välja osakaaluna tunni mediaantöötasust. Ülejäänud 16 liikmesriigi puhul, kus on kehtestatud riiklik miinimumkuupalk ja mille kohta on andmed kättesaadavad, arvutati suhtarv välja osakaaluna kuu mediaantöötasust.

Joonis 3. Miinimumpalk võrreldes kuu mediaanbrutotöötasuga, 2014
(%)
Allikas: Eurostat (earn_mw_cur) ja töötasu struktuuri uuring 2014; käesoleva väljaande jaoks tehtud eriarvutused; need eriarvutused ei ole kättesaadavad Eurostati veebipõhises andmebaasis

Miinimumpalka teenivate töötajate osakaal

Miinimumpalka teenivate töötajate osakaal võib riigiti märkimisväärselt erineda. Kui seostada kahe viimase nelja aasta töötasu struktuuri uuringu (SES) üksikandmeid samal ajal kehtinud miinimumpalgaga (oktoober 2010 ja 2014), on võimalik tuletada hinnanguid selle osakaalu kohta (nagu näidatud joonisel 4). Võrreldavuse eesmärgil võetakse arvesse üksnes täistööajaga töötajaid vanuses 21 aastat ja vanemad, kes töötavad 10 töötajaga ja suuremates ettevõtetes, jättes välja avaliku halduse, riigikaitse ja kohustusliku sotsiaalkindlustuse valdkonnad (NACE Rev. 2 jaotis O). Töötasu struktuuri uuringu põhjal arvutatud kuutöötasu hulka ei ole arvatud ületunnitöö ega vahetustega töö eest makstavat tasu.

2014. aasta oktoobris oli nende töötajate osakaal, kellele maksti vähem kui 105 % riiklikust miinimumpalgast, üle 7,0 % kümnes miinimumpalga kehtestanud ELi liikmesriigis: Sloveenia (19,1 %), Rumeenia (15,7 %), Portugal (13,0 %), Poola (11,7 %), Bulgaaria (8,8 %); Prantsusmaa (8,4 %), Leedu (8,1 %), Läti (7,9 %), Kreeka (7,7 %) ja Horvaatia (7,1 %). Belgias (0,4 %) registreeriti väikseim selliste töötajate osakaal, kes teenisid vähem kui 105 % riiklikust miinimumpalgast, samas kui ülejäänud kümnes ELi liikmesriigis jäi sellest näitajast vähem teenivate töötajate osakaal 1,0 % (Hispaania) ja 5,8 % (Luksemburg) vahele.

Joonis 4. Miinimumpalgast vähem kui 105 % teenivate töötajate osakaal, oktoober 2010 ja 2014
(%)
Allikas: Eurostat (earn_mw_cur) ja töötasu struktuuri uuring 2014; käesoleva väljaande jaoks tehtud eriarvutused; need eriarvutused ei ole kättesaadavad Eurostati veebipõhises andmebaasis

Miinimumpalka teenivate töötajate osakaalu suundumused

Ajavahemikul 2010–2014 selliste töötajate osakaal, kes teenisid vähem kui 105 % riiklikust miinimumpalgast, kasvas rohkem kui 2,0 protsendipunkti võrra Rumeenias (11,7 protsendipunkti), Bulgaarias (5,4 protsendipunkti), Poolas (3,6 protsendipunkti) ja Ungaris (2,3 protsendipunkti) ning kahanes rohkem kui 2,0 protsendipunkti võrra Leedus (-5,6 protsendipunkti), Iirimaal (-5,1 protsendipunkti), Luksemburgis (-4,1 protsendipunkti), Lätis (-4,0 protsendipunkti), Portugalis (-3,8 protsendipunkti), Horvaatias (-2,6 protsendipunkti) ja Slovakkias (-2,2 protsendipunkti).

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Minimum wage statistics: tables and figures (inglise keeles)

Andmete allikad

Riiklik kuupalga alammäär

Eurostati avaldatud miinimumpalga statistika käsitleb riiklikku kuupalga alammäära. Andmed avaldatakse igal aastal 1. jaanuari ja 1. juuli seisuga. Riiklik miinimumpalk määratakse tunni-, nädala- või kuupalgana ja kehtestatakse seadusega (seda teeb valitsus), sageli pärast konsulteerimist sotsiaalpartneritega või otse riikliku sektoritevahelise kokkuleppega. Riiklikku kuupalga alammäära kohaldatakse tavaliselt riigi kõigi või suurema osa töötajate suhtes, andmed esitatakse brutopalga kohta. Eri riikide riiklikku miinimumpalka käsitlev täielik teave on kättesaadav lisas metaandmetes (inglise keeles).

Riikide puhul, kus miinimumpalk ei ole kindlaks määratud brutopalgana, tehakse netopalgale juurdearvestus, et katta kohaldatavad maksud; selliselt on toimitud Montenegro ja Serbia puhul.

Riikides, kus miinimumpalk ei ole määratud kuupalga, vaid näiteks tunni- või nädalapalgana, arvutatakse see kuupalgaks ümber liikmesriikides kasutusel olevate valemite põhjal:

Saksamaa: (tunnitasu × 39,1 tundi × 52 nädalat) / 12 kuud (töötundide arv 39,1 viitab NACE Rev. 2 jaotistes B–S loetletud valdkondade täistööajaga töötajate keskmisele normaaltöötundide arvule nädalas: see väärtus põhineb kvartaalsel töötasu uuringul);

Iirimaa: (tunnitasu × 39 tundi × 52 nädalat) / 12 kuud;

Prantsusmaa: andmed ajavahemiku jaanuar 1999 – juuli 2005 kohta: (tunnitasu × 39 tundi × 52 nädalat) / 12 kuud; andmed alates jaanuarist 2005: (tunnitasu × 35 tundi × 52 nädalat) / 12 kuud;

Malta: (nädala tasu × 52 nädalat) / 12 kuud;

Ühendkuningriik: (tunnitasu × kõikide sektorite täistööajaga töötajate keskmine tasustatud tundide arv nädalas × 52,18 nädalat) / 12 kuud;

Ameerika Ühendriigid: (tunnitasu × 40 tundi × 52 nädalat) / 12 kuud.

Serbias on riiklik miinimumpalk määratud netotunnipalgana. Kohaldatakse järgmist ümberarvestust: (netotunnitasu × 40 tundi × 52,2 nädalat) / 12 kuud. Summale tehakse seejärel juurdearvestus, et katta kohaldatavad maksud.

Riikide puhul, kus miinimumpalka makstakse enam kui 12 kuu eest aastas (nagu Kreekas, Hispaanias ja Portugalis, kus seda makstakse 14 kuu eest aastas), on andmeid korrigeeritud nii, et ka sellised maksed oleksid arvesse võetud.

Andmed miinimumpalga kohta esitatakse Eurostatile riigi vääringus. Euroalast välja jäävate riikide puhul konverteeritakse riigi vääringus esitatud miinimumpalk eurodesse, kasutades eelneva kuu lõpus kehtinud vahetuskurssi (nt 1. jaanuari 2020. aasta miinimumpalgad arvutati 2019. aasta detsembri lõpu vahetuskursi alusel).

Riikidevahelise hinnataseme erinevuse kõrvaldamiseks kasutatakse spetsiaalseid konverteerimiskursse, mida nimetatakse ostujõu pariteetideks. Riikide ostujõu pariteete kodumajapidamiste lõpptarbimiskulutuste kohta kasutatakse riigi vääringus (euroala riikide puhul eurodes fikseeritud seeriad) väljendatud kuupalga miinimummäära konverteerimiseks kunstlikku ühisesse ühikusse, mida kutsutakse ostujõu standardiks. Kui viimase vaatlusperioodi andmed ei ole veel kättesaadavad, kasutatakse eelneva aasta pariteete ja ostujõu standardid ajakohastatakse, kui värskeimad pariteedid on kättesaadavad.

Riigid, kellelt miinimumpalga andmeid ei koguta

1. jaanuari 2020. aasta seisuga ei olnud seadusega sätestatud riiklikku miinimumpalka Taanis, Itaalias, Küprosel, Austrias, Soomes ega Rootsis, samuti EFTA riikides (Islandil, Norras ja Šveitsis). Küprose valitsus kehtestab miinimumpalgad kindlate ametite puhul. Taanis, Itaalias, Austrias, Soomes ja Rootsis, samuti Islandil, Norras ja Šveitsis määratakse miinimumpalk kindlaks kollektiivlepingutega teatavates kindlates sektorites.

Mediaanbrutotöötasu kuus

Kuu mediaanbrutotöötasu andmed põhinevad 2014. aasta töötasu struktuuri uuringust (SES) (see uuring tehakse iga nelja aasta tagant) kogutud uusimatel andmetel. Need kuu mediaanbrutotöötasu andmed hõlmavad kõiki töötajaid (v.a praktikandid), kes töötavad 10 töötajaga või suuremates ettevõtetes kõikides valdkondades peale järgmiste: põllumajandus, metsandus ja kalapüük (NACE Rev. 2 jaotis A) ning avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus (NACE Rev. 2 jaotis O). Mediaantöötasu on töötasu määr, mis jaotab kõik töötajad kahte võrdsesse rühma: pooled töötajad teenivad mediaanist madalamat ja pooled mediaanist kõrgemat palka. Brutotöötasu on täis- ja osalise tööajaga töötavate isikute palk võrdluskuul (enamasti 2014. aasta oktoober) enne mis tahes maksude ja sotsiaalkindlustusmaksete mahaarvamist. Palk sisaldab tasu ületunnitöö ja vahetustega töö eest, toetusi, preemiaid, vahendustasusid jms. Osalise tööajaga töötajate brutotöötasud kuus arvutati ümber täistööajaühikutesse, et arvestada neid keskmise arvutamisel sama kaaluga nagu täistööajaga töötajate brutotöötasusid. Osalise tööajaga töötajate väljajätmine kuu mediaanbrutotöötasu arvestusest mõjutab miinimumpalga/mediaantöötasu suhtarvu Madalmaades 7 protsendipunkti võrra (56 % asemel 49 %).

Euroalasse mittekuuluvate riikide andmete esitamiseks eurodes kasutati 2014. aasta keskmisi vahetuskursse. Andmed riiklike miinimumpalkade osakaalu kohta keskmises kuutöötasus tegevusalade ja riikide kaupa on kättesaadavad lisas metaandmetes (inglise keeles).

Kontekst

Mitmel ELi asutajaliikmesriigil on pikaajaline traditsioon kindlustada riiklik miinimumpalk tööjõu madalamalt tasustatud osale. Mitu ELi liikmesriiki, k.a Saksamaa, Iirimaa ja paljud 2004. aastal ja hiljem ELiga liitunud riigid on alles hiljuti kehtestanud miinimumpalka käsitlevad õigusaktid. 1. jaanuari 2020. aasta seisuga ei olnud riiklikku miinimumpalka kehtestatud kuues EL 27 liikmesriigis.

Viimastel aastatel on enamikus Euroopa riikides valitsenud suundumus tõsta palku suhteliselt aeglaselt (palkade mõõdukamaks muutmine) ning paljud töötajaid esindavad organisatsioonid on väitnud, et ostujõud ja üldine elatustase on langenud. Mõned poliitikud, töötajate esindajad, survegrupid ja kommenteerijad edendavad Euroopa miinimumpalga kehtestamise ideed või ideed kehtestada riiklik miinimumpalk kõigis ELi liikmesriikides.

Riiklikku miinimumpalka ei peaks tingimata igal aastal muutma, samuti ei pea muutused alati päädima miinimumpalga tõstmisega – näiteks Kreekas 2012. aastal valitsuse kehtestatud kokkuhoiumeetmete tulemusena miinimumpalk langes. Kõnealusel aastal tühistati Kreekas riiklik kollektiivleping ja riikliku miinimumpalga määrab nüüd kindlaks valitsus oma otsusega.