Archive:Kolmanda taseme hariduse statistika

Andmed 2018. aasta septembri seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: märts 2021.

This Statistics Explained article has been archived.

Highlights

2016. aastal omandas ELis kolmanda taseme haridust 19,6 miljonit üliõpilast, kellest 61 % õppis bakalaureuseõppes.

Naised moodustasid 2016. aastal ELis kolmanda taseme hariduse omandajatest 54 %. Enamik üliõpilastest olid mehed vaid doktoriõppes.

Peaaegu kolmandik kolmanda taseme hariduse omandajatest ELis õppis 2016. aastal sotsiaalteadusi, ajakirjandust, infokorraldust, majandust, haldust või õigusteadust.

Üliõpilaste ja õppejõudude arvuline suhe kolmanda taseme hariduses, 2016

Bulgaaria: v.a teadusasutustes töötavad doktoriõppe või samaväärse õppe üliõpilased. Taani ja Rumeenia: 2015. aasta andmed. Iirimaa: andmed ei ole kättesaadavad.
Prantsusmaa: ei hõlma erakõrgkoole; lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme hariduse andmed ei ole täielikud; muu kolmanda taseme haridus hõlmab teise taseme järgset, kolmanda taseme eelset haridust ning osa lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme haridusest.
Luksemburg: lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme hariduse andmed on 2015. aastast. kogunäitaja ei hõlma lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme haridust.
Portugal: muu kolmanda taseme haridus ja kolmanda taseme hariduse kogunäitaja hõlmab teise taseme järgse, kolmanda taseme eelse hariduse andmisega tegelevaid õppejõude, kes viivad läbi kursuseid kõrgharidusasutustes. Muu kolmanda hariduse andmed on 2014. aastast.
Ühendkuningriik: lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme hariduse ja muu kolmanda taseme hariduse andmed on 2014. aastast. Norra: kogunäitaja ja muu kolmanda taseme hariduse andmed on 2014. aastast.
Allikas: Eurostat (online andmekood: educ_uoe_perp04)

Käesolev artikkel sisaldab statistikat, mis käsitleb kolmanda taseme haridust (ISCED astmed 5–8) Euroopa Liidus (EL). Artikkel moodustab osa veebiväljaandest, milles keskendutakse haridusele ja koolitusele ELis. Kolmanda taseme haridus, mida pakuvad ülikoolid ja muud kõrgkoolid, on haridustase, mis järgneb keskharidusele. Sellel leitakse olevat ühiskonnas oluline roll, sest see edendab innovatsiooni, suurendab majandusarengut ja -kasvu ning parandab üldisemalt kodanike heaolu. Mõned Euroopa ülikoolid kuuluvad maailma kõige mainekamate hulka.

Paljud ennustavad, et nõudlus tipptasemel oskustega inimeste järele lähiaastail suureneb – tõepoolest, mõnes ELi liikmesriigis esineb oskuste nappust juba praegu. Digitaaltehnoloogia mõjul muutuvad ametikohad paindlikumaks ja komplekssemaks. Selle tulemusel otsib üha rohkem tööandjaid töötajaid, kes suudavad hallata keerulist teavet, iseseisvalt mõelda, olla loovad, kasutada vahendeid arukalt ja tõhusalt ning oskuslikult suhelda.

Võrdlemisi suur hulk kolmanda taseme hariduse omandajatest on liikuvad ja õpivad välismaal: seda nähtust on analüüsitud eraldi artiklis.

Full article

Osalemine

Tabelis 1 on esitatud andmed üliõpilaste arvu kohta kõigis neljas kolmanda taseme hariduse astmes. Kolmanda taseme hariduse bakalaureuse-, magistri- ja doktoriaste on olemas kõikides ELi liikmesriikides, samal ajal kui lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme haridus, mis on tavaliselt praktika- ja erialapõhine, valmistamaks üliõpilasi ette tööturu jaoks, ei ole Bulgaaria, Eesti, Kreeka, Leedu, Rumeenia, Soome, Liechtensteini, Põhja-Makedoonia ega Serbia haridussüsteemi osa. See on üsna haruldane ka mitmes teises liikmesriigis, näiteks Tšehhis, Saksamaal, Horvaatias, Poolas ja Portugalis.

Osalemine astmete lõikes

EL28s omandas 2016. aastal kolmanda taseme haridust 19,6 miljonit üliõpilast (vt tabel 1), kellest 7,3 % osales lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme hariduse kursustel ning 61,3 % omandas bakalaureuse-, 27,6 % magistri- ning 3,9 % doktorikraadi.

Saksamaal, kõige suurema rahvaarvuga ELi liikmesriigis, oli 2016. aastal 3,0 miljonit kolmanda taseme hariduse omandajat, mis oli suurim arv ELis, moodustades EL 28 kogunäitajast 15,5 %. Kolmanda taseme hariduse omandajate osakaalu poolest järgnesid Prantsusmaa (12,7 % koguarvust), Ühendkuningriik (12,2 %), Hispaania (10,0 %), Itaalia (9,3 %) ja Poola (8,2 %) ning Madalmaad, kus õppis 4,3 % EL 28 kolmanda taseme hariduse omandajatest.

Lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme hariduse kursused olid kõige rohkem levinud Prantsusmaal, kus neil kursustel õppivate üliõpilaste arv moodustas viiendiku (20,0 %) kõikidest kolmanda taseme hariduse omandajatest. Kõnealused kursused olid võrdlemisi tavalised ka Hispaanias, Lätis, Austrias ja Maltal, kus neil kursustel osalevate üliõpilaste osakaal jäi vahemikku 15–19 %. Türgis olid lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme hariduse kursused veelgi rohkem levinud, kuivõrd sellistele kursustele oli registreerinud veidi üle kolmandiku (34,2 %) kõikidest kolmanda taseme hariduse omandajatest.

Kõikides ELi liikmesriikides õppis 2016. aastal bakalaureuseõppes rohkem üliõpilasi kui ükskõik millises teises kolmanda taseme hariduse astmes. Prantsusmaa, Austria ja Luksemburg olid ainsad liikmesriigid, kus bakalaureuseõppes õppis vähem kui 50 % kõikidest kolmanda taseme hariduse omandajatest. Seevastu Iirimaal (75,2 %), Madalmaades (76,0 %) ja Leedus (76,6 %) õppis bakalaureuseõppes enam kui kolm neljandikku kolmanda taseme hariduse omandajatest, Kreekas suurenes bakalaureusetudengite osakaal peaaegu üheksa kümnendikuni (87,2 %) ning selliste üliõpilaste suur osakaal registreeriti ka Serbias (79,9 %) ja Põhja-Makedoonias (94,6 %).

Magistriõppes õppis 2016. aastal vähem kui viiendik kõikidest kolmanda taseme hariduse omandajatest Madalmaades, Belgias, Ühendkuningriigis, Hispaanias ja Iirimaal (ning Serbias), samal ajal kui Kreekas (nagu ka Türgis ja Põhja-Makedoonias) langes selliste üliõpilaste osakaal alla kümnendiku. Seevastu Portugalis, Tšehhis, Prantsusmaal, Luksemburgis, Horvaatias, Küprosel, Slovakkias ja Itaalias õppis magistriõppes üle kolmandiku kolmanda taseme hariduse omandajatest.

Doktoriõppes õppivate kolmanda taseme hariduse omandajate osakaal oli 2016. aastal ELi liikmesriikidest kõige suurem ehk 8,8 % Luksemburgis, keskmisest suurem osakaal registreeriti ka Liechtensteinis (18,3 %) – vt tabel 1. Nende võrdlemisi väikeste riikide kõrval registreeriti suuruselt järgmine selliste üliõpilaste osakaal (ELi liikmesriikidest) Soomes (6,6 %) ning Tšehhis ja Saksamaal (mõlemas 6,5 %), samal ajal kui tabelis 1 kajastatud kolmandate riikide seas registreeriti 8,3 % suurune osakaal Šveitsis. ELis oli doktoriõppe üliõpilaste osakaal kolmanda taseme hariduse omandajate seas väikseim Maltal (0,9 %), kus kõrgkoolid loodi võrdlemisi hiljuti ja praegu nad alles laienevad. Veel väiksem osakaal registreeriti Põhja-Makedoonias (0,7 %).

Meeste ja naiste osalemine kolmanda taseme hariduses

2016. aastal moodustasid naised EL 28s kõikidest kolmanda taseme hariduse omandajatest hinnanguliselt 54,1 %. Naiste osakaal oli veidi suurem kolmanda taseme hariduse omandajate seas, kes õppisid magistriõppes (57,1 %), ja mõnevõrra väiksem nende seas, kes osalesid bakalaureuseõppes (53,2 %) või lühikese õppeperioodi kursustel (52,1 %). Doktoriõppes oli enamik üliõpilastest (52,2 %) siiski mehed.

Rootsis, Slovakkias, Balti riikides ja Poolas oli 2016. aastal peaaegu kolm viiendikku kõikidest kolmanda taseme hariduse omandajatest naised. Naised olid kolmanda taseme hariduse omandajate seas ülekaalus ka kõikides teistes ELi liikmesriikides, välja arvatud Kreekas (kus nad moodustasid kolmanda taseme hariduse omandajatest 48,5 %) ja Saksamaal (48,2 %). Naissoost kolmanda taseme hariduse omandajad olid vähemuses ka Šveitsis, Türgis ja Liechtensteinis.

Bakalaureuseõppes osales 2016. aastal rohkem mehi kui naisi ELi liikmesriikidest vaid Kreekas (naisi 47,8 %) ja Saksamaal (45,9 %). Nii oli see ka Šveitsis, Türgis ja Liechtensteinis. Bakalaureusekraadi omandajate seas oli naissoost üliõpilaste osakaal suurim Rootsis (63,2 %). Magistrikraadi omandajate seas olid naised ülekaalus kõikides ELi liikmesriikides, kuid jäid vähemusse Türgis ja Liechtensteinis. Kõige suurem naiste osakaal registreeriti Balti riikides, Poolas, Küprosel, Sloveenias, Horvaatias ja Slovakkias, kus naised moodustasid magistrikraadi omandajate koguarvust 60 %.

Kahes kolmanda taseme hariduse astmes, kus üliõpilaste arv on väiksem, oli olukord mitmekesisem. Lühikese õppeperioodi kursustel oli 22 liikmesriigist, mille kohta on kättesaadavad andmed, 8 liikmesriigis rohkem meessoost kui naissoost osalejaid, samal ajal kui doktoriõppe üliõpilaste seas olid pooltes ELi liikmesriikides enamuses mehed (28 liikmesriigist 14s) ja pooltes naised.

Tabel 1. Kolmanda taseme hariduse omandajate arv astmete ja sugude lõikes, 2016
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (educ_uoe_enrt01)

Õppevaldkonnad

EL 28s õppis peaaegu kolmandik (32,0 %) kõikidest kolmanda taseme hariduse omandajatest 2016. aastal sotsiaalteadusi, ajakirjandust, infokorraldust, majandust, haldust või õigusteadust (esitatud teave hõlmab Madalmaade puhul 2015. aasta andmeid). Naissoost üliõpilased moodustasid kõikidest kõnealuse õppevaldkonna üliõpilastest 57,6 % – vt joonis 1. Populaarsuselt teine õppevaldkond oli inseneriteadused, tootmine ja ehitus, kus õppis 15,7 % kõikidest kolmanda taseme hariduse omandajatest. Selles valdkonnas olid peaaegu kolmveerand (74,1 %) üliõpilastest mehed. Suuruselt kolmas õppevaldkond oli tervishoid ja hoolekanne, kus õppis 13,4 % kolmanda taseme hariduse omandajatest. Selles valdkonnas moodustasid peaaegu kolmveerandi (71,2 %) kolmanda taseme hariduse omandajatest naised. Joonisel 1 kajastatud ülejäänud õppevaldkondadest registreeriti suurim naissoost üliõpilaste osakaal (78,0 %) haridusvaldkonna üliõpilaste seas ning naised moodustasid ka peaaegu kaks kolmandikku (64,5 %) kunsti- ja humanitaarteaduste valdkonna üliõpilastest. Seevastu täppisteaduste, matemaatika, statistika ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas oli meeste osakaal kolmanda taseme hariduse omandajate seas 61,1 %.

Joonis 1. Kolmanda taseme hariduse omandajate jaotus valdkondade ja sugude lõikes, EL 28, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (educ_uoe_enrt03)

Kõrgkooli lõpetanud

2016. aastal lõpetas EL 28s kõrgkooli ligikaudu 4,7 miljonit üliõpilast. Olgu öeldud, et see näitaja põhineb kõige hilisemal iga ELi liikmesriigi kohta kättesaadaval teabel, sealhulgas Madalmaade puhul 2015. aasta andmetel. 2016. aastal oli kõige rohkem kolmanda taseme hariduse omandanuid Prantsusmaal (773 000), järgnes Ühendkuningriik (754 000), kes edestas mõnevõrra Saksamaad (557 000) (esitatud näitajad ei hõlma kutsekõrgkoolide lõpetajaid) ja Poolat (488 000). Suhteliselt suur kõrgkooli lõpetanute arv Ühendkuningriigis ja Prantsusmaal võib vähemalt teatud määral kajastada kursuste keskmiselt lühemat kestust: näiteks Prantsusmaal oli ELi liikmesriikidest suurim lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme hariduse kursustel osalejate osakaal.

Tabel 2. Kolmanda taseme hariduse omandanute arv valdkondade lõikes, 2016
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (educ_uoe_grad02)

Analüüsist, milles on vaadeldud õppevaldkondade kaupa kõrgkooli lõpetanute arvu EL 28s (tugineb Madalmaade puhul 2015. aasta andmetele), on näha, et üle kolmandiku (34,1 %) kõikidest 2016. aastal kolmanda taseme hariduse omandanutest oli õppinud sotsiaalteaduste, ajakirjanduse, infokorralduse, majanduse, halduse või õigusteaduse valdkonnas. See osakaal oli suurem 2016. aastal selles valdkonnas alles õppinud kolmanda taseme hariduse omandajate osakaalust (32,0 %), mis osutab sellele, et viimastel aastatel on alustanud selliseid õpinguid vähem üliõpilasi või et teistes valdkondades on väljalangemise määr suurem või kursused keskmiselt pikemad. Sarnast olukorda täheldati tervise ja hoolekande valdkonnas, mille lõpetanute osakaal oli 13,7 %, samal ajal kui selle valdkonna üliõpilaste osakaal kolmanda taseme hariduse omandajate seas oli 13,4 %, haridusõpingute valdkonnas (9,0 % lõpetanutest ja 7,4 % üliõpilastest) ning teenindusvaldkonnas (3,7 % lõpetanutest ja 3,5 % üliõpilastest). Järgmistes õppevaldkondades täheldati aga vastupidist: inseneriteadused, tootmine ja ehitus (14,8 % lõpetanutest ja 15,7 % üliõpilastest), täppisteadused, matemaatika, statistika ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (11,0 % lõpetanutest ja 12,3 % üliõpilastest), kunsti- ja humanitaarteadused (11,0 % lõpetanutest ja 12,2 % üliõpilastest) ning põllumajandus, metsandus, kalandus ja veterinaaria (1,7 % lõpetanutest ja 1,9 % üliõpilastest).

Tabel 3. Kolmanda taseme hariduse omandanute jaotus valdkondade lõikes, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (educ_uoe_grad02)

ELi liikmesriikide puhul on võimalik välja tuua mõned valdkonnad, kus kolmanda taseme hariduse omandanute osakaal oli võrreldes ELi keskmisega 2016. aastal eriti suur või eriti väike. Sotsiaalteaduste, ajakirjanduse, infokorralduse, majanduse, halduse ja õigusteaduse valdkonna lõpetanute osakaal oli võrdlemisi väike Soomes ja Hispaanias, kus selle valdkonna lõpetanud moodustasid vaid veidi üle neljandiku kõikidest 2016. aastal kõrgkooli lõpetanutest, samal ajal kui märksa suurem kõnealuse valdkonna lõpetanute osakaal registreeriti Luksemburgis (51,7 % kõigist lõpetanutest) ja Bulgaarias (49,0 %). Sarnasest inseneriteaduste, tootmise ja ehitusega seotud õpingute vallas tehtud analüüsist ilmneb, et selle valdkonna lõpetanute osakaal oli võrdlemisi väike Luksemburgis, Madalmaades (2015. aasta andmed), Maltal ja Ühendkuningriigis, samal ajal kui suhteliselt suur osakaal registreeriti Austrias (20,5 %), Portugalis (21,3 %) ja eriti Saksamaal (22,0 %). Täppisteaduste, matemaatika, statistika ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna lõpetanute osakaal oli võrdlemisi väike Belgias, Küprosel, Leedus ja Bulgaarias ning iseäranis suur Saksamaal (14,0 %), Iirimaal (15,0 %) ja Ühendkuningriigis (17,2 %). Tervise ja hoolekande valdkonna lõpetanute osakaal oli suhteliselt väike Luksemburgis, Bulgaarias, Saksamaal, Austrias ja Küprosel, samal ajal kui see oli võrdlemisi suur Soomes (19,7 %), Taanis (20,3 %), Rootsis (22,2 %) ja eriti Belgias (26,5 %). Ja lõpetuseks – haridusvaldkonna lõpetanute osakaal oli võrdlemisi väike Itaalias, Prantsusmaal ja Rumeenias, ent iseäranis suur Hispaanias (16,5 %), Ungaris (16,6 %), Küprosel (17,0 %) ja Maltal (18,0 %).

EL 28s oli 2016. aastal peaaegu kolm viiendikku (57,6 %) kõikidest kõrgkooli lõpetanutest naised. EL 28s tehtud valdkonnapõhisest analüüsist (milles Madalmaade puhul tuginetakse 2015. aasta andmetele) on näha, et naiste osakaal oli mõnevõrra suurem (60,7 %) sotsiaalteaduste, ajakirjanduse, infokorralduse, majanduse, halduse ja õigusteaduse valdkonnas, tõusis enam kui kahe kolmandikuni (66,9 %) kunsti- ja humanitaarteaduste valdkonnas, oli peaaegu kolm neljandikku (73,9 %) tervise ja hoolekande valdkonnas ning oli kõige suurem ehk enam kui neli viiendikku (80,4 %) haridusvaldkonnas (vt joonis 2). Meessoost lõpetanud moodustasid peaaegu kolm viiendikku (57,5 %) lõpetanute koguarvust täppisteaduste, matemaatika, statistika ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas ning peaaegu kolm neljandikku (72,3 %) inseneriteaduste, tootmise ja ehituse valdkonnas. Kahes väiksemas valdkonnas – põllumajanduse, metsanduse, kalanduse ja veterinaaria õppevaldkond ning teeninduse õppevaldkond – oli meessoost ja naissoost lõpetanute arv peaaegu tasakaalus.

Joonis 2. Kolmanda taseme hariduse omandanute jaotus valdkondade ja sugude lõikes, EL 28, 2016
(%)
Allikas: Eurostat (educ_uoe_grad02)

20–29aastaste elanike arvuga võrreldes on kolmanda taseme hariduse omandanute arv täppisteaduste, matemaatika, statistika ning info- ja kommunikatsiooniteaduste valdkonnas viimastel aastatel suurenenud. Joonisel 3 on näha selle valdkonna meessoost ja naissoost lõpetanute arvu vaheline erinevus: 2016. aastal oli EL 28s meesoost lõpetanuid selles valdkonnas peaaegu kaks korda rohkem kui naissoost lõpetanuid. Sooline erinevus kõnealuse valdkonna lõpetanute arvus (võrreldes elanikkonna suurusega) oli kõige märkimisväärsem Austrias, kus meessoost lõpetanute arv oli naissoost lõpetanute arvust 2,7 korda suurem. Erinevused olid võrdlemisi suured ka Belgias, Soomes, Madalmaades (2015. aasta andmed), Maltal, Luksemburgis, Iirimaal ja Saksamaal. Seevastu Küprosel, Rumeenias ja Poolas oli kõnealuse valdkonna meessoost lõpetanute arv (võrreldes elanikkonna suurusega) naissoost lõpetanute arvust alla 40 % suurem.

Joonis 3. Kolmanda taseme hariduse omandanute arv täppisteaduste, matemaatika, andmetöötluse, inseneriteaduste, tootmise ja ehituse valdkonnas, 2016
(arv 1 000 elaniku kohta vanuses 20–29 aastat)
Allikas: Eurostat (educ_grad04)

Akadeemiline personal ning üliõpilaste ja õppejõudude arvuline suhe

2016. aastal tegeles EL 28s kolmanda taseme hariduse andmisega 1,5 miljonit inimest (Taani ja Iirimaa puhul 2015. aasta andmed) (vt tabel 4), kellest väike osa – umbes 100 000 – viis läbi lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme hariduse kursusi. EL 28s kolmanda taseme hariduse andmisega tegelevast akadeemilisest personalist üle neljandiku (27,1 %) asus Saksamaal, samal ajal kui vaid veidi üle kümnendiku neist tegutses Hispaanias (11,1 %) ja Ühendkuningriigis (10,2 %).

Tabel 4. Akadeemiline personal kolmanda taseme hariduses astmete ja sugude lõikes, 2016
(tuhandetes)
Allikas: Eurostat (educ_uoe_perp01)

Erinevalt põhi- ja keskharidusasutuste õpetajaskonnast, kus olid ülekaalus naised, oli lõviosa kolmanda taseme hariduse andjatest mehed. 2016. aastal oli EL 28s kolmanda taseme hariduses peaaegu kolm viiendikku (57,4 %) akadeemilisest personalist mehed, Kreekas lähenes meeste osakaal kahele kolmandikule (66,2 %) ning Luksemburgis, Maltal, Itaalias, Tšehhis ja Saksamaal oli see suurem kui 60 %. Samal ajal olid naised kolmanda taseme hariduses akadeemilise personali seas ülekaalus Soomes (51,7 %), Lätis (55,3 %) ja Leedus (56,5 %).

2016. aastal oli üliõpilaste ja õppejõudude arvuline suhe kolmanda taseme hariduses EL 28s keskmiselt 15,0. ELi liikmesriikidest oli see näitaja suurim Kreekas (39,6), enam kui 20 üliõpilast õppejõu kohta registreeriti ka Belgias ja Itaalias. Samal ajal väljendus üliõpilaste ja õppejõudude arvuline suhe ühekohalise näitajana Luksemburgis (7,6 üliõpilast õppejõu kohta) ja Maltal (9,7) ning oli võrdlemisi väike ka Rootsis ja Taanis (2015. aasta andmed).

Tabel 5. Üliõpilaste ja õppejõudude arvuline suhe kolmanda taseme hariduses, 2016
(üliõpilaste arv ühe õppejõu kohta)
Allikas: Eurostat (educ_uoe_perp04)

Rahastamine

Andmed, mis käsitlevad avaliku sektori kulutusi kolmanda taseme haridusele sisemajanduse koguprodukti (SKP) suhtes, on kättesaadavad 27 ELi liikmesriigi kohta – vt joonis 4. 2015. aastal ulatus see suhe 0,5 %st Luksemburgis ning 0,7 %st Bulgaarias, Rumeenias, Ungaris ja Kreekas 1,8 %ni Austrias ja 1,9 %ni Rootsis ja Soomes ning oli suurim ehk 2,4 % Taanis (2014. aasta andmed). EL 28 keskmine oli 1,2 %.

Joonis 4. Avaliku sektori kulutused kolmanda taseme haridusele SKP suhtes, 2015
(%)
Allikas: Eurostat (educ_uoe_fine06)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Tertiary education statistics: tables and figures (inglise keeles)

Andmeallikad

Allikas

Rahvusvahelise haridusstatistika standardid kehtestavad kolm rahvusvahelist organisatsiooni:

ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsiooni (UNESCO) Statistikainstituut;
Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD);
ELi statistikaamet Eurostat.

Käesolevas artiklis kasutatud andmed on saadud haridusstatistika valdkonnas toimunud UNESCO/OECD/Eurostati (UOE) ühise andmekogumise käigus, mis on aluseks ka Eurostati haridusstatistika andmebaasi põhikomponentidele. Ühise andmekogumise kõrval kogub Eurostat andmeid ka piirkondliku koolidesse vastuvõtu ja võõrkeelte õppe kohta.

23. aprilli 2008. aasta määruses nr 452/2008 on sätestatud õiguslik alus statistika koostamiseks ja arendamiseks hariduse ja elukestva õppe valdkonnas. Haridust ja koolitust käsitlevate andmete kogumise kohta on vastu võetud kaks Euroopa Komisjoni määrust. Esimene, komisjoni 2. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 88/2011, puudutas andmeid õppeaastate 2010/2011 ja 2011/2012 kohta, samal ajal kui teine, komisjoni 23. septembri 2013. aasta määrus (EL) nr 912/2013, puudutas andmeid alates õppeaastast 2012/2013.

Lisateavet ühise andmekogumise kohta leiab artiklistUOE metoodika kohta.

Liigitus

Rahvusvahelise haridusstatistika aluseks on rahvusvaheline ühtne hariduse liigitus (ISCED), milles on kirjeldatud hariduse eri astmeid. Selle liigituse koostas 1976. aastal UNESCO, 1997. ja 2011. aastal vaadati see läbi. ISCED 2011 eristab üheksat hariduse astet: alusharidus (aste 0); esimese taseme haridus (aste 1); teise taseme hariduse alumine aste (aste 2); teise taseme hariduse ülemine aste (aste 3); teise taseme järgne, kolmanda taseme eelne haridus (aste 4); lühikese õppeperioodiga kolmanda taseme haridus (aste 5); bakalaureusekraad või samaväärne tase (aste 6); magistrikraad või samaväärne tase (aste 7); doktorikraad või samaväärne tase (aste 8). Esimesed ISCED 2011 põhised tulemused avaldati 2015. aastal, alustades 2013. aasta andmetest üliõpilaste ja akadeemilise personali kohta ning 2012. aasta andmetest kulutuste kohta. Kõnealusele liigitusele tugineb kogu käesolevas artiklis esitatud statistiline teave.

Kolmanda taseme haridus põhineb teise taseme haridusel ja hõlmab õpet konkreetsetes õppevaldkondades. Kolmanda taseme haridus ei tähenda üksnes akadeemilist haridust, vaid ka kõrgetasemelist kutseharidust. Õppekavad on kolmandal tasemel keerulisemad ja nõudlikumad kui ISCEDi madalamatel tasemetel. Üks kolmanda taseme hariduse omandamise eeltingimus on ISCED 3. astme õppekava edukas läbimine, mis annab otsese juurdepääsu kolmanda taseme hariduse alumisele astmele (juurdepääs võidakse saada ka ISCED 4. astme õppekava läbimisel). Kvalifitseerumisnõuete kõrval võib selle tasandi haridusprogrammiga liitumine sõltuda valitud ainest ja/või saadud hinnetest. Samuti võib olla vaja teha edukalt sisseastumiseksamid.

Kolmanda taseme õppekavade läbimisel saadavate kvalifikatsioonide vahel valitseb tavaliselt selge hierarhia. Ühelt kavalt teisele üleminek ei ole kolmandal tasemel siiski alati selgelt eristatav ning võib esineda võimalus õppekavu kombineerida ja kanda ainepunkte üle ühest õppekavast teise. Teatavatel juhtudel võidakse kõrgemas ISCED astmes arvesse võtta ka varem läbitud õppekava raames saadud ainepunkte. Olenemata sellest nõutakse suundumisel ISCED 8. astmesse tavaliselt ISCED 7. astme edukat läbimist.

Õppe- ja koolitusvaldkondi kirjeldati ka liigitustes ISCED 1997 ja ISCED 2011, kuid hiljem asendati need liigitusega ISCED-F 2013. Õppevaldkondade kaupa kogutud Eurostati andmeid kuni aastani 2015 liigitati ISCED 1997 alusel (mis on õppevaldkondade osas sama kui ISCED 2011). 2016. aasta ja hilisemaid andmeid liigitades on võetud ja tuleb võtta ka tulevikus aluseks ISCED-F 2013. ISCED 1997 kohaselt rühmituvad õppevaldkonnad järgmiselt: üldõppekavad; haridus; kunsti- ja humanitaarteadused; sotsiaalteadused, majandus ja õigusteadus; täppisteadused, matemaatika ja andmetöötlus; inseneriteadused, tootmine ja ehitus; põllumajandus ja veterinaaria; tervishoid ja hoolekanne ning teenindus.

Põhimõisted

Selleks et arvutada välja üliõpilaste ja õppejõudude arvuline suhe kolmanda taseme hariduses, jagatakse täisõppeajale taandatud üliõpilaste arv õppejõudude täistööaja ekvivalendiga. Seda näitajat ei tohiks segi ajada klassikomplekti keskmise suurusega, mis viitab üliõpilaste arvule teatud kursusel või auditooriumis.

Käesoleva artikli tabelites on kasutatud järgmist märgisüsteemi:
Väärtus kursiivis	väärtus on prognoositav, ajutine või hinnanguline ning seetõttu tõenäoliselt muutub;
:	väärtus ei ole kättesaadav või on konfidentsiaalne või ebausaldusväärne;
–	ei ole kohaldatav.

Kontekst

Bologna protsess

Alates Bologna protsessi (vt artikkel “Education and training statistics introduced“) käivitamisest on kõrgharidussüsteemides toimunud suur laienemine, millega on kaasnenud märkimisväärsed kraadide struktuuri ja kvaliteeditagamissüsteemide reformid. Paraku mõjutas kõrgharidust mitmel eri moel finants- ja majanduskriis, mille tulemusel mõni ELi liikmesriik investeeris rohkem ja teised tegid oma kolmanda taseme hariduse kulutustes põhjalikke kärpeid. 2018. aastal avaldas Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Rakendusamet Bologna protsessi rakendamise ülevaate, mis kannab pealkirja The European Higher Education Area in 2018: Bologna Process Implementation Report (inglise keeles).

Ehkki Bologna protsessiga anti tõuge mitmele reformile, mille abil muuta Euroopa kõrgharidus kokkusobivamaks, võrreldavamaks, konkurentsivõimelisemaks ja üliõpilastele atraktiivsemaks, on see vaid üks osa kõrghariduse valdkonnas tehtavast ulatuslikumast jõupingutusest. Et saavutada Bologna protsessi sünergia Kopenhaageni protsessiga (mis käsitleb Euroopa Liidu tõhustatud koostööd kutsehariduse- ja koolituse valdkonnas), on Euroopa Komisjon ja ELi liikmesriigid loonud Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku.

Strateegia „Euroopa 2020“ ja HK 2020 sihttasemed

Kõrgkoolid on olulised partnerid ELi majanduskasvu stimuleerimise ja säilitamise strateegias. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegias „Euroopa 2020“ on püstitatud eesmärk, et 2020. aastaks peaks 40 %-l inimestest vanuses 30–34 aastat olema ELis kõrgharidus. Tulemuste parandamine haridus- ja koolitussüsteemide kõikidel tasemetel ning kolmanda taseme hariduse omandajate arvu suurendamine on ka üks strateegia „Euroopa 2020“ raames läbivaadatud majandus- ja tööhõive koondsuunistest.

2009. aasta mais võttis nõukogu vastu ajakohastatud strateegilise raamistiku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal (tuntud kui HK 2020). Selles seatakse ELi haridusele ja koolitusele neli strateegilist eesmärki:

muuta elukestev õpe ja liikuvus reaalsuseks;
parandada hariduse ja koolituse kvaliteeti ja tõhusust;
edendada võrdseid võimalusi, sotsiaalset ühtekuuluvust ja kodanikuaktiivsust ning
suurendada loovust ja innovaatilisust ning ettevõtlikkust kõikidel haridus- ja koolitustasanditel.

Strateegias määratakse kindlaks hulk 2020. aastaks saavutatavaid sihttasemeid, sealhulgas eespool nimetatud eesmärk, et kolmanda taseme hariduse omandanute osakaal 30–34aastaste seas peaks olema vähemalt 40 %. 2011. aasta novembris võttis nõukogu vastu veel kaks sihttaset õppimisega seotud liikuvuse kohta. Neist esimese kohaselt peaks 2020. aastaks EL 28s keskmiselt vähemalt 20 %-l kõrghariduse omandanutest olema kõrghariduse omandamisega seotud õppimis- või koolituskogemus (sh õppepraktika) välismaal, mille käigus on kogutud vähemalt 15 Euroopa arvestuspunktisüsteemi (ECTS) ainepunkti või mille kestus on olnud vähemalt kolm kuud. Teine sihttase, mis on seotud tööhõivega, lisati 2012. aasta mais: 2020. aastaks peaks kuni kolm aastat tagasi haridus- ja koolitussüsteemist väljunud tööga hõivatud 20–34aastaste kõrgkooli lõpetanute osakaal olema vähemalt 82 %.

Erasmus+

Erasmuse programm oli üks tuntumaid Euroopa programme, mida rakendati veidi üle veerandsajandi. 2014. aastal asendati see ELi haridus-, koolitus-, noorsoo- ja spordiprogrammiga, mis kannab nime „Erasmus+“. Kõrghariduse valdkonnas annab programm „Erasmus+“ üliõpilastele ja akadeemilisele personalile võimaluse arendada oma oskusi ja parandada oma tööhõivealaseid väljavaateid. Üliõpilased saavad õppida välismaal kuni 12 kuud (igas kolmanda taseme hariduse astmes). Aastatel 2014–2020 osaleb programmis „Erasmus+“ eelduste kohaselt üle kahe miljoni üliõpilase, neist hinnanguliselt 25 000 ühistes magistriõppekavades.

2018. aasta mais võttis Euroopa Komisjon vastu ettepanekud, mis käsitlevad programmi „Erasmus“ aastateks 2021–2027. Üks neist ettepanekutest oli kahekordistada eelarvet 30 miljardi euroni, mis peaks võimaldama osaleda programmis 12 miljonil inimesel.