Statistics Explained

Eluasemestatistika

This article has been archived, for updated data see Living conditions in Europe - housing.


Andmed 2020. aasta mai seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: oktoober 2021.

Olulised faktid

2018. aastal elas enamik iga EL 27 liikmesriigi elanikkonnast omaniku kasutuses olevates eluruumides. Nende inimeste osakaal jäi vahemikku alates 51,4 %st Saksamaal kuni 96,4 %ni Rumeenias. EL 27 keskmine oli 70,0 %.

2018. aastal elas ülerahvastatud eluruumides rohkem kui 17,1 % EL 27 elanikkonnast. Ülerahvastatuse määr oli EL 27 liikmesriikidest kõrgeim Rumeenias (46,3 %).

2018. aastal elas 4,3 % EL 27 elanikkonnast väga halbades tingimustes.

EL 27 liikmesriikide seas oli turuhinnale vastava üüriga eluruumide üürnike liiga suurte eluasemekulude määr 2018. aastal kõrgeim Kreekas, kus 83,1 % üürnikest kulutas eluasemele üle 40 % oma sissetulekust.

[[File:Housing statistics interactive_SILC2020-ET.XLSX]]

Liiga suurte eluasemekulude määr: elanikkonna osakaal leibkondades, mis kulutasid 40 % või rohkem oma netotulust eluasemele, 2018

  • Island (IS): 2016. Montenegro (ME) ja Türgi (TR): 2017.
  • Allikas: Eurostat (online andmekood: ilc_lvho07c)

Selles artiklis antakse ülevaade viimastest statistilistest andmetest Euroopa Liidus (EL), Ühendkuningriigis, kolmes EFTA riigis ja neljas kandidaatriigis asuvate eluasemete kohta ning keskendutakse eluruumide tüüpidele ja omandiõigusele (kinnisvara omamine või üürimine) ning eluaseme kvaliteedile ja taskukohasusele.

Taskukohase hinnaga korralik eluase turvalises keskkonnas on põhivajadus ja paljude arvates inimõigus. Selle vajaduse rahuldamisega, mis tõenäoliselt leevendaks vaesust ja vähendaks sotsiaalset tõrjutust, on paljudes Euroopa riikides endiselt märkimisväärseid probleeme.

Artikli täistekst

Eluruumi tüüp

2018. aastal elas 46,0 % EL 27 elanikkonnast korterelamutes, ligikaudu viiendik (18,6 %) paarismajades ja pisut üle kolmandiku (34,7 %) ühepereelamutes (vt joonis 1).

Korterelamutes elavate inimeste osakaal oli ELi liikmesriikidest vähemalt 60,0 % Lätis (66,2 %), Hispaanias (64,9 %), Eestis (61,5 %) ja Kreekas (60,6 %). Leedus jäi nende inimeste osakaal veidi alla selle taseme (59,5 %) ning ligikaudu sama suur oli nende inimeste osakaal ka Šveitsis (62,5 %). Ühepereelamutes elavate inimeste osakaal oli ELi liikmesriikidest suurim Horvaatias (69,7 %), Sloveenias (66,2 %), Rumeenias (65,2 %) ja Ungaris (64,6 %). Ülejäänud kaks liikmesriiki, kus enamik elanikkonnast elas ühepereelamutes, olid Taani ja Poola. Ühepereelamutes elavate inimeste osakaal oli suur ka Põhja-Makedoonias (74,6 %), Serbias (63,6 %) ja Norras (57,5 %). Paarismajades elavate inimeste osakaal oli ELi liikmesriikidest suurim Madalmaades (58,0 %), Iirimaal (52,1 %), Maltal (41,5 %) ja Belgias (40,6 %). Need olid ainsad liikmesriigid, kus vähemalt kaks viiendikku elanikkonnast elas paarismajades. Ühendkuningriigis oli nende inimeste osakaal veelgi suurem – 60,8 %.

Joonis 1. Elanikkonna jagunemine eluaseme tüübi alusel, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_lvho01)

Eluruumi omandiõigus

2018. aastal elas veerand (24,9 %) EL 27 elanikkonnast endale kuuluvas eluruumis, mis oli koormatud hüpoteeklaenu või laenuga, samal ajal kui üle kahe viiendiku (45,1 %) elanikkonnast elas endale kuuluvas eluruumis, mille jaoks ei olnud võetud laenu ega hüpoteeklaenu (vt joonis 2). Seega elas seitse inimest kümnest (70,0 %) EL 27s omaniku kasutuses olevates eluruumides, samal ajal kui ligikaudu viiendik (20,8 %) elas turuhinnale vastava üüriga eluruumides ning ligikaudu kümnendik (9,3 %) alandatud üüriga või tasuta eluruumides.

Joonis 2. Elanikkonna jagunemine eluruumi omandiõiguse alusel, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_lvho02)

2018. aastal elas üle poole iga ELi liikmesriigi elanikkonnast omaniku kasutuses olevates eluruumides; nende inimeste osakaal jäi vahemikku alates 51,4 %-st Saksamaal kuni 96,4 %-ni Rumeenias. Seevastu Šveitsis ületas üürieluruumides elavate inimeste osakaal omaniku kasutuses olevates eluruumides elavate inimeste osakaalu – ligikaudu 57,5 % elanikkonnast olid üürnikud.

Madalmaades (60,5 %) ja Rootsis (51,7 %) elas üle poole elanikkonnast omaniku kasutuses olevates eluruumides, mis olid koormatud hüpoteeklaenu või laenuga. Sama olukord valitses ka Islandil (63,9 %, 2016. aasta andmed) ja Norras (60,1 %).

2018. aastal oli 11 ELi liikmesriigis turuhinnale vastava üüriga eluruumides elavate inimeste osakaal alla 10,0 %. Seevastu Saksamaal (40,8 %) ja Taanis (39,4 %) elas ligikaudu kaks viiendikku elanikkonnast turuhinnale vastava üüriga eluruumides, nagu ka enam kui kolmandik Rootsi (35,0 %) elanikkonnast, ligikaudu kolm kümnendikku Madalmaade (30,2 %) ja Austria (29,7 %) elanikkonnast ning ligikaudu viiendik Luksemburgi (23,4 %), Kreeka (21,3 %) ja Belgia (19,4 %) elanikkonnast. Turuhinnale vastava üüriga eluruumides elavate inimeste osakaal elanikkonnast oli veelgi suurem Šveitsis, kus see oli enam kui pool (51,1 %).

Alandatud üüriga või tasuta eluruumides elavate inimeste osakaal jäi kõikides ELi liikmesriikides ja kaheksas joonisel kajastatud ELi mittekuuluvas riigis alla 20,0 %.

Eluaseme kvaliteet

Üks peamisi näitajaid, mille alusel eluaseme kvaliteeti hinnatakse, on piisava elamispinna olemasolu eluruumis. Ülerahvastatuse määr näitab ülerahvastatud eluruumides elavate inimeste osakaalu, mis määratakse kindlaks leibkonna kasutuses olevate tubade arvu, leibkonna suuruse ning liikmete vanuse ja perekonnaseisu põhjal.

2018. aastal elas ülerahvastatud eluruumides 17,1 % EL 27 elanikkonnast

Ülerahvastatuse määr oli ELi liikmesriikidest kõrgeim (vt joonis 3) Rumeenias (46,3 %), samal ajal kui üle 50 % suurusest määrast teatati Montenegros (57,7 %, 2017. aasta andmed) ja Serbias (53,3 %). Ülerahvastatuse määr oli väikseim (alla 5,0 %) Küprosel (2,5 %), Iirimaal (2,7 %), Maltal (3,4 %), Madalmaades (4,1 %) ja Hispaanias (4,7 %). Veel seitse ELi liikmesriiki ning ka Ühendkuningriik, Norra, Šveits ja Island (2016. aasta andmed) teatasid, et nende elanikkonnast elab ülerahvastatud eluruumides alla 10 %.

Joonis 3. Ülerahvastatuse määr, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_lvho05a)

Suhtelises vaesuses elavate inimeste hulgas (teisisõnu nende hulgas, kes elasid leibkondades, kus ekvivalentnetosissetulek inimese kohta oli alla 60 % riigi mediaanist) oli EL 27s ülerahvastatuse määr 2018. aastal 28,9 %, mis on umbes 11,8 protsendipunkti kogu elanikkonda hõlmavast määrast kõrgem (vt joonis 3).

Ülerahvastatuse määr suhtelises vaesuses elavate inimeste hulgas oli kõrgeim Rumeenias (56,4 %), Slovakkias (54,9 %), Bulgaarias (48,7 %) ja Poolas (47,7 %). Ülerahvastatuse määr suhtelises vaesuses elavate inimeste hulgas oli suur ka Türgis (70,7 %, 2017. aasta andmed), Montenegros (69,6 %, 2017. aasta andmed), Põhja-Makedoonias ja Serbias (mõlemas riigis 60,6 %). Suhtelises vaesuses elavate inimeste hulgas oli madalaim ülerahvastatuse määr saartel – Maltal (7,0 %), Küprosel (5,2 %) ja Iirimaal (4,2 %). Need olid ainsad ELi liikmesriigid, kus ülerahvastatud tingimustes elas vähem kui üks suhtelises vaesuses elav inimene kümnest. Sama olukorda täheldati ka Ühendkuningriigis (9,8 %).

Eluaseme kvaliteedi hindamisel võetakse lisaks ülerahvastatusele arvesse ka muid puudujääke eluasemetingimustes, näiteks pesemisvõimaluse või tualeti puudumine, lekkiv katus või liiga pimedad eluruumid. Väga halbades tingimustes elavate inimeste määr on nende inimeste osakaal, kes elavad ülerahvastatud eluruumides, millel on samal ajal veel vähemalt üks eespool nimetatud tõsine puudus.

2018. aastal elas 4,3 % EL 27 elanikkonnast väga halbades tingimustes

Kolmes ELi liikmesriigis elas 2018. aastal vähemalt iga kümnes inimene väga halbades tingimustes: Bulgaarias oli kõnealune määr 10,1 % ning veel kõrgem oli see Lätis (14,9 %) ja Rumeenias (16,1 %). Nende inimeste osakaal oli suur ka kõikides kandidaatriikides, mille kohta on (2017. või 2018. aasta) andmed esitatud joonisel 4. Riigid, kus väga halbades tingimustes elavate inimeste osakaal elanikkonnas oli 2018. aastal alla 1,0 %, olid Soome (0,9 %) ja Iirimaa (0,8 %) ning samuti Norra.

Joonis 4. Väga halbades tingimustes elavate inimeste määr, 2017 ja 2018
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_mdho06a)

Ajavahemikul 2017–2018 vähenes väga halbades tingimustes elavate inimeste üldine osakaal EL 27s vähesel määral – 0,2 protsendipunkti võrra. ELi liikmesriikidest suurenes väga halbades tingimustes elavate inimeste osakaal enim Prantsusmaal (0,6 protsendipunkti võrra ajavahemikul 2017–2018) ning ka Taanis, Saksamaal ja Hispaanias (0,5 protsendipunkti võrra). Kõige rohkem vähenes nende inimeste osakaal ELi liikmesriikidest Ungaris – 8,4 protsendipunkti võrra (15,9 %-lt 7,5 %-le), ehkki tasub märkida, et aegrida katkes. Slovakkias, Leedus, Austrias, Poolas ja Rumeenias vähenes see määr 1,1–1,5 protsendipunkti võrra. Suhteliselt suurt vähenemist (3,4 protsendipunkti võrra) täheldati ka Serbias.

Eluaseme taskukohasus

2018. aastal elas 9,6 % EL 27 elanikkonnast leibkondades, mis kulutasid 40 % või rohkem oma ekvivalentnetosissetulekust eluasemele

Sellise elanikkonna osakaal, kelle eluasemekulud ületasid 40 % nende ekvivalentnetosissetulekust, oli suurim turuhinnale vastava üüriga eluruumide üürnike hulgas (25,1 %) ja väikseim omaniku kasutuses olevates, laenu või hüpoteeklaenuga koormatud eluruumides elavate inimeste hulgas (4,0 %) (vt tabel 1).

Tabel 1. Liiga suurte eluasemekulude määr analüüsituna omandiõiguse alusel, 2018
(%)
Allikas: Eurostat (ilc_lvho07c)

EL 27 keskmised näitajad varjavad märkimisväärseid erinevusi ELi liikmesriikide vahel: skaala ühes otsas oli mitu liikmesriiki, kus sellistes leibkondades, kelle eluasemekulud ületasid 40 % netosissetulekust, elas 2018. aastal suhteliselt väike osa elanikkonnast. Need olid näiteks Malta (1,7 %) ja Küpros (2,0 %). Skaala teises otsas kulutas kaks inimest viiest Kreekas (39,5 %) ja enam kui iga kuues inimene Bulgaarias (17,9 %) eluasemele üle 40 % oma ekvivalentnetosissetulekust. Sama tegi ligikaudu iga seitsmes inimene Taanis (14,7 %) ja Saksamaal (14,2 %).

Kui vaadelda omandiõiguse rühma, kus on suurim sellise elanikkonna osakaal, kelle eluasemekulud ületasid 40 % nende netosissetulekust, nimelt turuhinnale vastava üüriga eluruumide üürnikke, olid ELi liikmesriikide vahel samuti suured erinevused. 2018. aastal oli kuus liikmesriiki, kus rohkem kui kolmandik turuhinnale vastava üüriga eluruumide üürnikke kulutas üle 40 % oma ekvivalentnetosissetulekust eluasemele, kusjuures sellise elanikkonna osakaal ületas kaht viiendikku Rumeenias (46,3 %) ja Ungaris (46,9 %), ulatus pooleni Bulgaarias (50,1 %) ning oli üle nelja viiendiku Kreekas (83,1 %). Turuhinnale vastava üüriga eluruumide üürnike liiga suurte eluasemekulude määr oli väikseim Maltal (12,1 %), Lätis (11,5 %) ja Küprosel (11,3 %).

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Andmete allikad

Käesolevas artiklis kasutatud andmed on saadud peamiselt sissetulekuid ja elamistingimusi käsitleva ELi statistika (EU-SILC) üksikandmete põhjal. EU-SILCi uuring korraldatakse igal aastal ning tegemist on peamise Euroopa sissetulekuid ja elamistingimusi hindava uuringuga. Vaadeldava üldkogumi moodustavad kõik tavaleibkonnad ja nende praegused liikmed, kes elasid andmete kogumise ajal ELi liikmesriigi territooriumil. Asutusleibkondades ja institutsioonides elavaid isikuid tavaliselt sihtpopulatsiooni hulka ei arvata. ELi ja euroala andmed on riikide rahvaarvuga kaalutud keskmised.

Käesoleva artikli tabelites on kasutatud järgmist märgisüsteemi:

Väärtus kursiivis    väärtus on prognoositav, ajutine või hinnanguline ning seetõttu tõenäoliselt muutub;
: väärtus ei ole kättesaadav või on konfidentsiaalne või ebausaldusväärne.

Kontekst

Eluruumid mõjutavad inimeste elukvaliteeti mitmel viisil: pakuvad peavarju, turvatunnet, privaatsust ja kohta, kus lõõgastuda, õppida, töötada ja elada. Eluruume võib vaadelda ka kohaliku keskkonna, lapsehoiu kättesaadavuse, haridusasutuste, tööhõive, puhkevõimaluste, kaupluste, avalike teenuste jne kontekstis. Eluaseme – kas ostetud või üüritud – rahastamine on paljude leibkondade jaoks suur probleem, mis on sageli seotud eluaseme kvaliteediga.

ELil ei ole eluasemega seoses mingeid erikohustusi, vaid riikide valitsused töötavad ise välja oma riigi eluasemepoliitika. Sellest olenemata on paljudel ELi liikmesriikidel sarnased probleemid, näiteks kuidas uuendada elamuid, planeerida valglinnastumist ja seda ohjata, edendada kestlikku arengut, aidata noortel ja ebasoodsas olukorras olevatel elanikerühmadel pääseda eluasemeturule või edendada energiatõhusust koduomanike seas.

Sotsiaalmajutuse, kodutuse ja integratsiooni küsimused on ELi sotsiaalpoliitikas tähtsal kohal. Põhiõiguste harta IV jaotise artiklis 34 on sätestatud, et „sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu võitlemiseks tunnustab ja austab liit õigust sotsiaalabile ja eluasemetoetusele, et tagada liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud eeskirjade kohaselt rahuldav elu kõigile neile, kellel puuduvad piisavad elatusvahendid“. Sellega seoses lepiti Euroopa Ülemkogu 2000. aasta kohtumisel Nice’is kokku vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise ELi strateegia ühised eesmärgid, sealhulgas kaks eluasemega seotud eesmärki, nimelt „rakendada poliitikat eesmärgiga tagada kõigile juurdepääs inimväärsele ja tervishoidlikule eluasemele, samuti normaalseks eluks vajalikele põhiteenustele (elektrienergia, vesi, küte jne), võttes arvesse kohalikke olusid“ ja „kehtestada poliitika, mille abil ennetada sotsiaalset tõrjutust põhjustada võivaid elukriise, näiteks võlgu jäämist, koolist väljalangemist ja kodutuks jäämist“. Seda volitust laiendati 2010. aastal, kui vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammiga (KOM(2010) 758 (lõplik)) nähti ette mitu meedet, mille abil vähendada 2020. aastaks suhtelises vaesuses või sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste arvu vähemalt 20 miljoni võrra (võrreldes 2008. aastaga) – vt ka artiklit suhtelises vaesuses või sotsiaalses tõrjutuses elavate inimeste kohta (inglise keeles).

Otselingid

Muud artiklid
Tabelid
Andmebaas
Erirubriik
Väljaanded
Metoodika
Visualiseeringud




Living conditions (t_ilc_lv)
Housing conditions (t_ilc_lvho)
Overcrowding rate (t_ilc_lvho_or)
Housing cost burden (t_ilc_lvho_hc)
Material deprivation (t_ilc_md)
Housing deprivation (t_ilc_mdho)
Living conditions (ilc_lv)
Housing conditions (ilc_lvho)
Overcrowding rate (ilc_lvho_or)
Under-occupied dwellings (ilc_lvho_uo)
Housing cost burden (ilc_lvho_hc)
Material deprivation (ilc_md)
Housing deprivation (ilc_mdho)
Retrieved from "https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Archive:Housing_statistics/et&oldid=523334"