Archive:Energia tootmine ja import

Andmed 2020. aasta juuni seisuga.

Artikli kavandatud uuendamine: oktoober 2021.

This Statistics Explained article has been archived on 22 July 2021.

Highlights

2018. aastal toodeti ELis primaarenergiat 9,2 % vähem kui kümme aastat varem.

Venemaa oli 2018. aastal peamine maagaasi, toornafta ja kivisöe tarnija ELi.

Primaarenergia tootmine kütuseliikide kaupa, EL 27, 2008–2018

Euroopa Liidu (EL) sõltuvus energia, eelkõige nafta ja maagaasi impordist tekitab poliitilisi probleeme seoses energiavarustuskindlusega. Käesolevas artiklis käsitletakse primaarenergia tootmist ELis ning ELi suurenevat sõltuvust energia impordist ELi mittekuuluvatest riikidest, mis on tingitud sellest, et tootmine ei vasta tarbimisele. 2018. aastal oli üle poole (58,2 %) ELi kättesaadavast koguenergiast pärit imporditud energiaallikatest.

Full article

Primaarenergia tootmine aastatel 2008–2018 vähenes

2018. aastal toodeti Euroopa Liidus (EL) primaarenergiat kokku 635 miljonit naftaekvivalenttonni – vt tabel 1. Seda oli ainult 1 % vähem kui aasta varem ning sellega jätkus viimaste aastate üldine langustrend, mille ainsateks eranditeks olid 2010. aasta, kui tootmine taastus pärast 2009. aasta võrdlemisi järsku energiatootmise vähenemist, mis langes kokku ülemaailmse finants- ja majanduskriisiga, ning 2012.–2013. aasta, mil samuti toimus väike kasv. Pikema perioodi arvestuses toodeti 2018. aastal ELis primaarenergiat 9,2 % vähem kui kümme aastat varem. ELi primaarenergia tootmise üldine langustrend tulenes vähemalt osaliselt toorainevarude lõppemisest ja/või sellest, et tootjad pidasid piiratud loodusvarade kasutamist majanduslikult ebaotstarbekaks.

2018. aastal oli ELi liikmesriikidest suurim primaarenergia tootja Prantsusmaa, kelle arvele langes 21,7 % ELi kogumahust, järgnesid Saksamaa (17,8 %), Poola (9,7 %) ja Itaalia (5,9 %). Võrreldes kümne aasta taguse ajaga olid peamisteks muutusteks Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania ja Rootsi osakaalu suurenemine ELi kogutootmises vastavalt 2,3, 1,2, 1,1 ja 1,1 protsendipunkti võrra ning Madalmaade, Saksamaa ja Taani osakaalu vähenemine ELi kogutootmises vastavalt 3,9, 1,7 ja 1,6 protsendipunkti võrra.

Absoluutarvudes suurenes primaarenergia tootmine 2008.–2018. aastal 14s ELi liikmesriigis 27st. Suurim tootmise kasv registreeriti Itaalias (kasv 4,5 miljonit naftaekvivalenttonni) ning järgnesid Hispaania (4,4 miljonit naftaekvivalenttonni), Rootsi (4,0 miljonit naftaekvivalenttonni), Iirimaa (3,4 miljonit naftaekvivalenttonni), ja Soome (3,2 miljonit naftaekvivalenttonni). Seevastu Madalmaades vähenes primaarenergia tootmine koguni 31,2 miljoni naftaekvivalenttonni võrra ning üle 10 miljoni naftaekvivalenttonnisest langusest teatasid ka Saksamaa (–23,4 miljonit naftaekvivalenttonni) ja Taani (–12,7 miljonit naftaekvivalenttonni).

Tabel 1. Energiatootmine 2008. ja 2018. aastal
Allikas: Eurostat (nrg_bal_c)

2018. aastal jagunes primaarenergia tootmine ELis eri energiaallikate vahel, millest osakaalult kõige tähtsamad olid taastuvad energiaallikad, mis moodustasid enam kui kolmandiku (34,2 %) ELi kogutoodangust.

Teisel kohal oli tuumaenergia, mis andis 30,8 % primaarenergia kogutoodangust. Tuumaenergia osatähtsus oli eriti suur Prantsusmaal, kus see moodustas 78,0 % riigi primaarenergia toodangust. Belgias ja Slovakkias oli tuumaenergia osakaal üle kolme viiendiku (vastavalt 63,1 % ja 62,7 %). Veel kümnes liikmesriigis jäi tuumaenergia osakaal primaarenergia toodangus alla poole. Tuumaenergiat ei toodetud üldse 14 ELi liikmesriigis.

Tahkete fossiilkütuste (peamiselt kivisöe) osakaal oli napilt alla viiendiku (18,3 %) ja maagaasi osakaal ligi kümnendik (9,3 %). Toornafta (3,4 %) oli ainus muu tähtsam primaarenergia allikas (vt joonis 1).

Joonis 1. Primaarenergia tootmine, EL 27, 2018
(% kogutootmisest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_bal_c)

Taastuvatest energiaallikatest saadud primaarenergia tootmise kasv ületas ELis kõikidel muudel energiaallikatel põhineva tootmise kasvu. See kasv oli aastatel 2008–2018 suhteliselt stabiilne, kuigi 2011. aastal tootmine pisut vähenes (vt joonis 2). Sel perioodil kasvas taastuvatel energiaallikatel põhinev tootmine 49,2 %, asendades teatud määral muudel energiaallikatel põhineva tootmise. Muudel energiaallikatel põhinev tootmine seevastu vähenes, kõige rohkem maagaasi (–46,4 %), toornafta (–35,3 %) ja tahkete fossiilkütuste (–27,9 %) puhul, samas kui tuumaenergia tootmine vähenes mõõdukamalt (–14,4 %).

Joonis 2. Primaarenergia tootmine kütuseliikide kaupa, EL 27, 2008–2018
(2008 = 100, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_bal_c)

EL ja selle liikmesriigid on kõik energia netoimportijad

Kivisöest, pruunsöest, toornaftast ja maagaasist saadava energia ning viimasel ajal ka tuumaenergia esmatootmise vähenemine on viinud olukorrani, kus EL sõltub oma nõudluse rahuldamisel üha enam primaarenergiatoodete ja sekundaarenergiatoodete (nt bensiin/diislikütus) impordist, kuigi pärast ülemaailmset finants- ja majanduskriisi see olukord stabiliseerus. ELi energiaimport ületas 2018. aastal eksporti 886 miljoni naftaekvivalenttonni võrra. Suurimad energia netoimportijad absoluutarvudes olid Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja Hispaania. 2008. aastal oli Taani ELi liikmesriikide seas ainus energia netoeksportija, kuid 2013. aastal ületas Taani energiaimport eksporti ja see suundumus jätkus järgneval viiel aastal kuni 2018. aastani. Seega on kõik 27 ELi liikmesriiki alates 2013. aastast energia netoimportijad. Rahvaarvu arvesse võttes olid 2018. aastal suurimad netoimportijad Luksemburg, Malta ja Belgia.

Tabel 2. Energia netoimport valitud aastatel, 2008–2018
Allikas: Eurostat (nrg_bal_s) ja (demo_pjan)

ELi energiaimpordi peamised päritoluriigid on viimastel aastatel mõnevõrra muutunud. Venemaa on kogu ajavahemiku 2008–2018 vältel säilitanud oma juhtpositsiooni peamiste primaarenergiatoodete ehk kivisöe, toornafta ja maagaasi tarnijana ELi (vt tabel 3).

Tabel 3. Imporditud primaarenergia peamised päritoluriigid, EL 27, 2008–2018
(% impordist väljastpoolt EL 27)
Allikas: Eurostat (nrg_ti_sff), (nrg_ti_oil) ja (nrg_ti_gas)

2018. aastal tarniti 42,4 % ELi imporditavast kivisöest Venemaalt. Kui välja arvata 2012. aasta, on Venemaa olnud viimasel kümnel aastal suurim kivisöe tarnija ELi. Ameerika Ühendriigid olid 2018. aastal tähtsuselt teine kivisöe tarnija ELi ja sealt pärines 18,6 % koguimpordist. Colombiast pärit kivisöe osakaal EL 27 impordis ajavahemikul 2008–2015 peaaegu kahekordistus, kasvades 11,7 %-lt 21,1 %-le kivisöe koguimpordist, kuid 2018. aastal vähenes selle osakaal 13,4 %-le.

Venemaa oli ka ELi imporditava toornafta peamine tarnija. Venemaa osakaal moodustas 2008. aastal 32,1 % ning kõikus 35,6 % (mis oli ka 2011. aastal registreeritud kõrgtase) ja 29,8 % (2018. aastal registreeritud väikseim osakaal) vahel. Toornaftatarned Iraagist ELi, mille suhteline osakaal aastatel 2008–2018 kiires tempos kasvas, ulatusid 2018. aastaks 8,7 %ni ning Iraak tõusis seega suuruselt teiseks toornafta tarnijaks Saudi Araabia ees (7,4 %), kelle osakaal püsis aastatel 2008–2018 suhteliselt stabiilsena.

Venemaa osa ELi maagaasi impordist aastatel 2008–2018 pisut suurenes (39,4 %-lt 40,4 %-le), kusjuures madalaim tase (35,2 %) registreeriti 2010. aastal ja kõrgtase (45,3 %) 2013. aastal. Tabelis 3 kajastatud ajavahemiku jooksul püsis Norra ELi imporditava maagaasi tarnijate hulgas teisel kohal, kuid tema osakaal aeglaselt vähenes – 22,0 %-lt 2008. aastal 18,1 %-le 2018. aastal. Suuruselt kolmanda tarnija Alžeeria maagaasitarned ELi ajavahemikus 2008–2018 vähenesid, samal ajal kui Katari osakaal suurenes ligi kaks korda.

ELi primaarenergia varustuskindlus võib olla ohus, kui suur osa impordist sõltub suhteliselt vähestest partneritest. 2018. aastal tarniti peaaegu kolmveerand (70,3 %) ELi imporditud maagaasist Venemaalt, Norrast ja Alžeeriast. Sarnane analüüs näitab, et ligi kolmveerand (74,3 %) ELi kivisöeimpordist pärines Venemaalt, Ameerika Ühendriikidest ja Colombiast, samas kui toornafta import oli põhitarnijate vahel hajutatum ning Venemaa, Iraagi ja Saudi Araabia arvele langes umbes pool (45,9 %) ELi impordist.

Üle poole ELi energiavajadusest kaetakse impordiga

ELi sõltuvus energia impordist viimase kümne aastaga eriti ei muutunud: 2008. aastal oli see 58,4 % kättesaadavast koguenergiast ning 2018. aastal 58,2 % (vt joonis 3). Vaatlusalusel perioodil on ELi energia netoimport olnud esmatootmisest suurem ehk teisisõnu üle poole ELi kättesaadavast koguenergiast saadi netoimpordist ning sõltuvuse määr ületas 50,0 %.

Ajavahemikus 2008–2018 energiasõltuvuse määr mõnevõrra siiski kõikus: 2008. aastal registreeriti tipptase 58,4 %, ent 2013. aastal registreeriti väikseim sõltuvus 53,9 %. Üksikasjalikumal vaatlusel ilmneb, et 2018. aastal registreeriti kõrgeimad määrad toornafta (94,6 %) ja maagaasi (83,2 %) puhul, samas kui tahkete fossiilkütuste puhul oli viimane teadaolev määr 43,6 %.

Joonis 3. Energiasõltuvuse määr, EL 27, 2008–2018
(% netoimpordi ja kättesaadava koguenergia suhtest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_id)

Ajavahemikus 2008–2018 suurenes ELi sõltuvus ELi mittekuuluvate riikide maagaasitarnetest 13,1 protsendipunkti võrra ehk palju kiiremini kui tahkete fossiilkütuste sõltuvus (kasv 2,1 protsendipunkti). Toornaftasõltuvus püsis samal perioodil stabiilsena.

Kuna Taani ei olnud enam netoeksportija, muutus tema energiasõltuvuse määr 2013. aastal positiivseks ja jäi positiivseks ka 2018. aastal, samuti nagu kõigil ülejäänud ELi liikmesriikidel (vt joonis 4). Kõige madalamad energiasõltuvuse määrad registreeriti 2018. aastal Eestis, Taanis, Rumeenias ja Rootsis. Malta, Luksemburg ja Küpros sõltusid (peaaegu) täielikult primaarenergia impordist ning nende energiasõltuvuse määrad olid vahemikus 92,4 –97,8 %.

Ajavahemikus 2008–2018 toimunud arengu analüüsist nähtub, et Taani, Madalmaade, Leedu ja Poola energiasõltuvuse määr oli nende kättesaadava koguenergia vajaduse rahuldamisel üha suurem. Kõnealuseid suundumusi võib suures osas seostada primaarenergia tootmise vähenemisega (mis on seotud toorainevarude lõppemisega). Sõltuvuse määra tõusu võis vähemal määral täheldada ka Tšehhis, Saksamaal ja Belgias. Kõigis ülejäänud ELi liikmesriikides registreeriti ajavahemikus 2008–2018 energiasõltuvuse määra langus, neist kõige kiirem muutus toimus Eestis, kus määr langes 27,5 %-lt 0,7 %-le (–26,8 protsendipunkti). Märkimisväärselt langesid määrad ka Iirimaal (–22,3 protsendipunkti), Bulgaarias (–15,8 protsendipunkti) ja Lätis (–14,5 protsendipunkti), mis oli tingitud energiatõhususe paranemisest ja/või muutustest energiaallikate jaotuses, et edendada taastuvatel energiaallikatel põhineva primaarenergia tootmist.

Joonis 4. Energiasõltuvuse määr kõigi toodete arvestuses, 2008 ja 2018
(% netoimpordi ja kättesaadava koguenergia suhtest, naftaekvivalenttonnide alusel)
Allikas: Eurostat (nrg_ind_id)

Tabelite ja jooniste lähteandmed

Energy production and imports: tables and figures (inglise keeles)

Andmete allikad

Loodusvaradest eraldatud või otse saadud energiatooteid nimetatakse primaarseteks energiaallikateks ning energiatooteid, mida toodetakse muundamisettevõttes primaarsetest energiaallikatest, nimetatakse sekundaarenergiatoodeteks. Primaarenergia tootmine hõlmab primaarsete energiaallikate riiklikku tootmist ja see toimub loodusvarade kasutamisel, näiteks kivisöekaevandustes, naftaväljadel, hüdroelektrijaamades või biokütuste tootmisel. Kui tarbimine ületab esmatootmist, tuleb puudujääk katta primaar- ja sekundaartoodete impordiga.

Tuumajaamas tuumareaktsiooni tulemusel saadud soojust peetakse tuumasoojuse ehk tuumaenergia esmatootmiseks. Seda arvutatakse tegelikult toodetud soojuse alusel või registreeritud elektrienergia kogutoodangu ja tuumajaama soojusliku kasuteguri alusel. Kivi- ja pruunsöe esmatootmine hõlmab ammutatud või toodetud kütuse koguseid, mis on välja arvutatud pärast igasugust inertse materjali eemaldamist.

Esmatootmiseks ei peeta energia muundamist ühest vormist teise, näiteks elektri- ja soojusenergia koostootmist soojuselektrijaamades või koksi tootmist koksiahjudes.

Netoimpordi arvutamiseks lahutatakse imporditud kogusest eksporditud kogus. Import hõlmab kõiki riigi territooriumile sisse toodud koguseid, välja arvatud transiitkogused (eelkõige gaasi ja nafta torujuhtmete kaudu). Eksport hõlmab kõiki riigi territooriumilt välja viidud koguseid.

Kontekst

Üle poole ELis tarbitavast energiast tuleb riikidest, mis ei kuulu ELi, ja see osakaal on viimastel kümnenditel enamasti suurenenud (kuigi viimastel aastatel on mõningaid märke sõltuvuse määra stabiliseerumisest). Suur osa ELi imporditud energiast saadakse Venemaalt, kelle vaidlused transiidiriikidega on viimastel aastatel ähvardanud tarned katkestada. Mure Venemaalt saadava energia varustuskindluse pärast on veelgi suurenenud Ukraina konflikti tõttu. Nafta- ja gaasiturgudega seotud uute meetmete eesmärk oli tagada, et kõik osapooled võtaksid tõhusaid meetmeid võimalike tarnehäirete tagajärgede ennetamiseks ja leevendamiseks, luues samal ajal ELi liikmesriikide vahelise koostöö mehhanisme, et tulla tõhusalt toime nafta- või gaasitarnete võimalike suurte katkestustega. Loodi koordineerimismehhanism, et liikmesriigid saaksid hädaolukorras ühiselt ja viivitamata reageerida.

2010. aasta novembris võttis Euroopa Komisjon vastu algatuse Energia 2020. Säästva, konkurentsivõimelise ja kindla energia strateegia (KOM(2010) 639 (lõplik)). Strateegias määrati kindlaks energiaalased prioriteedid kümneks aastaks ning meetmed mitmesuguste probleemide lahendamiseks, sealhulgas: konkurentsivõimeliste hindadega ja tagatud varustuskindlusega turu loomine; tehnoloogiaalase juhtpositsiooni saavutamine; tõhusate läbirääkimiste pidamine rahvusvaheliste partneritega (nt heade suhete hoidmine ELi-väliste energiatarnijatega ja energiatransiidi riikidega). Seda tööd on edasi arendatud 2030. aasta energiastrateegiaga (inglise keeles), mis moodustab kliima- ja energiapoliitika raamistiku aastani 2030, ja energia tegevuskavaga aastani 2050 (inglise keeles), milles kehtestatakse pikaajaline eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2050. aastaks 80–95 % võrra.

Energiaühenduse (asutatud 2005. aasta oktoobris) kaudu püüab EL lõimida naaberriike oma energia siseturuga. Erinevad energiaallikad ning tarnijate, transpordimarsruutide ja -mehhanismide mitmekesisus võivad olla energiavarustuskindluse tagamisel määrava tähtsusega. Näiteks rakendatakse praegu mitut algatust, millega luuakse Euroopa ning selle ida- ja lõunanaabrite vahelisi gaasijuhtmeid. Nende hulka kuuluvad Nord Stream (Läänemere kaudu Venemaad ja ELi ühendav gaasijuhe), mis alustas tööd 2011. aasta novembris, ning Trans Adriatic Pipeline (Kreeka ja Albaania kaudu Türgit ja Itaaliat ühendav gaasijuhe gaasi tarnimiseks Kaspia mere piirkonnast ELi). Tarne-, transiidi- ja tarbijariikide vaheliste usalduslike partnerlussuhete loomisega soovitakse vähendada ELi energiasõltuvusega seostatavaid riske. 2011. aasta septembris võttis Euroopa Komisjon vastu teatise ELi energiapoliitika: koostöö ELi-väliste partneritega (KOM(2011) 539 (lõplik)).

Vastuseks jätkuvale murele, mida põhjustab ELi sõltuvus energiaimpordist, avaldas Euroopa Komisjon 2014. aasta mais energiajulgeoleku strateegia (COM(2014) 330 final), mille eesmärk on tagada stabiilne ja rikkalik energiavarustus. Lisaks lühiajalistele meetmetele, leevendamaks Venemaa gaasiimpordi katkemise või läbi Ukraina liikuva impordi häirete mõju, käsitletakse strateegias pikaajalise varustuskindluse probleeme ja tehakse ettepanek meetmete rakendamiseks viies valdkonnas, sealhulgas ELi energiatootmise suurendamine, tarnijariikide ja tarneteede mitmekesistamine ning üksmeel energiaalases välispoliitikas. Euroopa Komisjon avaldas 2015. aastal vastupidava energialiidu ja tulevikku suunatud kliimamuutuste poliitika raamstrateegia (COM(2015) 80 final), milles märgiti, et energiajulgeoleku (ja eriti gaasivarustuskindluse) tagamiseks on muu hulgas eriti oluline, et energia ostmiseks kolmandate riikidega sõlmitud lepingud vastaksid täielikult ELi õigusaktidele. Sellele järgnesid 2016. aasta veebruaris Euroopa Komisjoni ettepanekud ELi gaasivarustuskindluse uute eeskirjade kohta (COM(2016) 52 final) ning ELi ja ELi mittekuuluvate riikide vaheliste energiakokkulepete uute eeskirjade kohta (COM(2016) 53 final).